esmaspäev, 28. juuli 2008

Talupäevad Jänedal ehk kured korstna otsas.


Soojal suvepäeval laadal kauba müümine on palju rohkem puhkuse moodi kui päikeseleitsakus tööd teha vehkimine. Päris puhkust just välja ei anna, aga ikka parem kui mittemidagi. Inimesed sagivad kauplejate vahel nagu suur sipelgaränne. Jõudeolekust panevad mõttedki rändama. Jaaa, millegi uue väljamõtlemiseks peab inimesel ikka aega enda jaoks olema. Pidevalt elatise hankimise karusellis tiirleja suurt ei mõtle, ainult tegutseb. Eriti keerulistesse probleemidesse ei luba olukord jälle süüvida, nii käibki mõte rohkem kergemaid (kergemeelsemaid) radu. Seda enam et suur soojus on neiukeste ja naisukeste riietuse äärmuslikku minisse trüginud. Mingi range hääleke küll hoiatab et oled ju vana ja abielus ka veel, aga.. kussss..., ma ju ainult vaatan. Ja ega ma siis niii vana ka ei ole. Leian järjekordse tõestuse tõsiasjale, et väljanägemise kütkestavus ei olene sugugi vanusest. Mõni kuuekümnendates kortsus mutike näeb nii põrutav välja, et oi, oi. Pole siin tähtis riietus ega meikapi kvaliteet. Sisemine karisma loeb.

Kaks kurge on viinavabriku korstna otsas. Üks klõbistab nokka niiet kostub kaugelt üle võimendites võimendatud muusika ja tuhendepealise sumiseva inimkarja.

Igasugu paarikesi kõnnib mööda. Selliseid kus ülimalt mehelik mees tähtsalt sammu jagu eespool ja naine oma naiselikuses nagu järgi lohisemas. Ja selliseid, kus on võimalik väliste tunnuste põhjal küll mees ja naist eristada, kuid läbiv joon, ehk karakter on äravahetamiseni sarnane. Üldse tundub küsimus sellest, kas "sildistamine" on hea või paha, absurdsusena, sest vaata, inimesed panevad tavaliselt ise endale sildid külge. Lühikestes lühikestes püksikestes ja väljavupsamist vaevu takistavas pluusikeses, ohtra värvkatte all ägav neiuke lausa karjub sõnatul moel: olen saadaval, otsin paarilist. Laial taaruval sammul nagu pingviin, sätendavas maikasärgis, ainult kuklas lehviva juuksesalgu, kuldketi ja tätoveeringutega tüübist saab kohe aru, et "lai leht". Inimesed on "maailmast eemaletõmbunud", "üliasjalikud", "püüdlikult head", "püüdlikult hoolimatud" ja kõik see on nende ilmest, riietusest, kõnnakust, hoiakust üsna üheselt loetav. Kuid sama palju kui on "loetavaid" on ka "äraarvamatuid". Mitte et nad püüaks oma olemust kuidagi varjata, nad lihtsalt üldse ei ole pingutanud olema "keegi". Nad lihtsalt on.

Kõht on tühjaks läinud, vaatan kas saab midagi hamba alla osta. Mhh, osta tomat või osta pirukas. Hmm. Tomatist vaevalt suurt täidet saab, pirukas jälle na igavavõitu. Ostan tomati ja ei kahetse. Hamba all on tunda päikese ja tuule hõngu. Hmm, lööb kohe pilgu selgemaks.
Laada algul vaatasin, et ikka palju igasugu kräppi müüakse. Plastmassist säravaid vidinaid ja igasugu värgiga täidetud pudelikesu, tuubikesi. Mõtlesin, mis nad küll siia tulid, kes seda ostab. Aga, kui rängalt eksisin. "Kräpi" väljapanekute ees tungles tihedalt rahvast, aga tõeliselt väärtusliku käsitöö müüjad istusid enamus ajast igavlevalt niisama. Võibolla seepärast, et "toodete" müüjad olid reeglina oma ala meisrid, osates pugeda inimese loogikas peituvate, rahakoti avavate nupukesteni. Aga kuipalju sõnu selleks kasutati, nii palju sõnu. Võibolla siis on sõnad lihtsamini mõistetavad kui tõeliselt väärtusliku asja sõnum. Võibolla.

Nonii, piruka ostsin ikka ka.

Kõrvu jäi jupike juhuslikult kuuldud telefonikõnest. "ah, mul täiesti savi mis sellega teed". Sõna "savi" oli lauses nii rõhutatud, et oli paugupealt arusaadav, rääkijal on oma hoolimatuse esiletoomine vägagi oluline. Hiljem õhtupoole kohtasin seda "savi" seisundit veel mitmel korral, kus kambad noorukeid oma muusikat? mängides täielikult ignoreerisid teiste samal territooriumil viibijate kuulmisaistingute meeldivust või ebameeldivust, ebameeldivust ikka. Ju siis on "savi" ehk hoolimatus trendiks saanud.

Sain huvitava kogemuse käepigistusest. Kätega leiba teeniva mehena puudus mul siimaani kogemus, et oleks kellelegi käepigistuses "alla jäänud". Mitte pigistuse tugevuse poolest. Mõni pigistab mis kole, ehki aru on saada, tegelikult paneb ta viimast välja. Ka kergest käesurvest on aimata, mis käega ja mehega tegemist on. Niiet, Nopri talu peremehele jäin küll "alla".

Hmm, mis siis veel huvitavat juhtus. Ahaa. Istusin just igavledes toolil, kui üks väike, nii paari- kolme aastase rääkimiskogemusega tüdruk mööda kõndis ja mulle selge ja kõva häälega TERE hüüdis... oh-sa-jutt..., hea et ma toolilt alla ei kukkunud. Hea et taipasin ikka tere vastu ka kosta.



















































teisipäev, 22. juuli 2008

Tartu Hansapäevad e. maalimüüjad.

Paadunud käsitöölisena ei saanud minagi hansapäevadest kõrvale jääda. Istusin siis Jaani kiriku kõrval ja ootasin selliseid kel raha ülearu. Tundus, kõigil on seda parasjagu, üle pole midagi. Mõtlesin, kuis küll nii. Kõik ju räägivad et tööd on nii palju nii palju, aga raha kellelgi ei ole. Ma saan aru et tööpõlguritel on raha nappus, aga kui töösse uppujatel ka seda ei jätku, siis peab ikka kõrgemal tasemel midagi viltu olema.Aga, poliitikat kõrvale jättes, huvitav oli. Kohtusin oma esimese klassi pinginaabriga. Äratundmist polekski toimunud kui minu nimi visiitkaardil poleks talle tuttav tundunud. Aastaid ikka omajagu möödas. Igasugu inimesi huvitavates riietes kõndis ringi. Mõtlesin, keskaja rõivastus oli küll eelkõige ilu, mitte asja pärast. Selline, ülikute oma vähemalt.
Minu vastas müüsid maale üks vanem, üks noorem naine. Vägevad maalid olid. Kui üldjuhul on ühe kunstniku maalid ikka mingi tunnuse läbi sarnased ja kirjanikud kirjutavad üha üht ja sama juttu erinevate variatsioonidega, siis need maalid köitsid pilku just oma erinevuste pärast. Kui isegi tehnika ja detailidesse süüvimine olid enamvähem võrdsed, siis meeleolud... . Tundus, küsimus polnudki enam selles mis pildil kujutatud, vaid meeleolus kuhu see pilt sind viis. Üks pilt rahulikult uimane, teine jälle rabavalt kütkestav, kolmas viib sind üle väljade ja aegade unustuse poole. On pilt külmalt raputavates toonides ja veidi väljavenind värvidega nagu unenäopiiri uimasuses. Mõtlesin, see mitmekesisus on ehk sellest et maalija ei püüa oma sõnumit edastada, vaid lihtsalt kujutab erinevaid fragmente mis tema ümber. Maalimüüjad ise olid ka kunstnikutähtsusest vabad. Mõtlesin, on inimesi, kes samastudes sellega mida nad teevad, saavad nagu osaks sellest oma "suurest üritusest". Teised jäävad ise asjast kõrvale. Kõrvalt jälle on asjale palju parem vaade.







Hea küll, aitab sigadustest.

neljapäev, 17. juuli 2008

Võibolla veidi veidrad.

Kord hääletasime firmapeolt koju. Aeg oli na hiline ja autosid liikus nii umbes üks iga kahe tunni takka, needki kinni ei pidanud. Üks kaubarong aga seisis seal suunaga Tallinna poole. Mõtlesime, mis siis ikka, küsija suu peale ei lööda ja ei löödudki. Linna sõitsime veduris. Milline vaade sealt avanes. Oo. Rööpad tundusid nii kitsad ja kaugel all. Hoidsime kramplikult toolist kinni, et kohe kohe läheb ümber. Ei läinud.
Teine rongiga seotud lugu juhtus vene kroonu ajal. Pidime kolmekesi sõitma peastaapi, nii umbes tuhande kilomeetri kaugusel. Seal aga on rongidega nii, et nad ei hiline mitte minutide või tundidega, vaid päevadega. No igav oli ja otsustasime ühe veini teha. No ühest sai kolm või neli, kesse enam mäletab. Ühel mehel oli seal mingi kohalik pruut, see ajas peale, et lähme sinna. Läksimegi. Pruut aga lasi sisse ainult selle ühe ja meie kahekesi ootasime terve öö õues. Vene talve neljakümnekraadises külmas kadus veinisoe kiiresti. Jumal tänatud sooja sineli eest, aga varbaid ründas külm niiet raksus. See on vist olnud minu elu kõige hullem öö mööda saata. Hommikul saime ikka rongi peale, aga raha oli ju eelmine päev kõik veini peale kulunud. Niiet olen sõitnud rongiga jänest nii umbes tuhatkond kilomeetrit.
Ja veel üks kroonulugu. Püssi nägime seal ainult korra. Kogu ülejäänud ajal olid kang, labidas, kellu ja muud tööriistad. No sai siis kord ka katust tõrvatud. Tõrva jaoks oli suur pütt, kuhu alla sai siis tuli tehtud. Kui tuli oli juba tükk aega põlenud ja tõrv ei tahtnud sugugi pehmemaks minna, otsustasime sinna sekka diiselkütust kallata, et vedelamaks läheks. Tõrvapütt aga oli kui purskeootel vulkaan. Kui olime nii paarkümmend liitrit ära kallanud, otsustas see vulkaan purskama hakata. Tulist kütust ja tõrva hüppas suure prahvatusega meile kaela. Mingi murdosa sekundi pärast plahvatas kõik see veel põlema. Huvitav et nägu ei saanudki eriti pihta. Käed ja selg aga olid tõrva täis. Kiirabis käidi autojuhi käest puhastamiseks bensiini toomas. Niiet, võib öelda: vene kroonu, vett ja vilet..., tuld ja tõrva ka.
See lugu juhtus siis kui liftimontöörina töötasin. Läksime ühe lifti korralist remonti tegema. Sel liftil jukerdas esimes korruse lüliti, niiet võtsime selle siis enne üles minemist maha, et alla tulles siis paneme uue lüliti. Sai siis ukselukud üle käidud, üleval liftiruumis sai releed puhastatud, koristatud ja muud tööd. No kõik valmis sõitsime liftiga alla. Kui suure kolksuga liftišahti põhjas seisma jäime, tuli kõikidele kohe meelde, nojah, esimese korruse lüliti sai ju maha võetud. Ei siis jäänd muud kui helistasime liftiavariise. Tulge appi, liftimontöörid on liftis kinni.
See lugu juhtus siis kui ehitaja olin. Tegime remonti soojal suvepäeval, higi voolas ojadena. Suur veekaotus ajas muidugi jooma. Võtsin siis pudeli ja suure januga kulistasin sealt ikka mitu suurt lonksu enne kui aru sain, et polegi vesi, hoopis ... nitrolahusti. Oh jeerum kus öökisin. Pärast oli veel terve ööpäev tunne nagu oleksin kaaneta värvipott.

kolmapäev, 9. juuli 2008

Silma järgi


Kui oled eluaeg kätega tööd teinud õpid nii mõndagi asja silma järgi tegema. Telliseid seina, kirvesilma mõõtu, mutri järgi võtme suurust, poldi läbimõõtu mis ei murduks ega oleks ka tarbetult suur. Konstruktsioonielementide gabariite ja geomeetriat. Aga ka vormide omavahelist sobivust, inimeste ka. Eks selleks on kogemusi vaja, palju kogemusi, kuid ka võimet näha üldpilti, asja olemust. Eks see vist eraldagi peremeest sulasest. Peremees võib näha kuidas asjad on. Sulasele on vaja projekte, plaane, norme, ettekirjutusi, seadusi.

teisipäev, 8. juuli 2008

Vana naine turuväravas

No mitte nüüd päris väravas. Väravast parasjagu kaugel et keegi ei tuleks ära ajama ja võimalikult lähedal et müüa mõõtu veel välja anda. Tallinna keskturu värava ees on üks tasuta parkimisplats kus seisab üks suur ümmargune metallist prügikonteiner, no teate taara, papp ja muu värk. See naine seisis seal konteineri otsas. Vanust võis tal olla nii seitsmekümne ringis. Riietuski oli temaealistele vastav. Huvitav kuis küll stiil kuidas riietuda, eriti jalatsid, on iga ajajärgu inimestele nagu külge kleepunud. Nojah, seisis ta siis seal, käes oli tal kimp sibulaid. Kuidagi ta oskas neid sibulaid nii hoida, et oli aru saada, et ta sibulaid niisama ei hoia, vaid just müümise pärast. Algul ma ei saanud kohe arugi, mis värk on. Siis taipasin. Müüs ta seal ju ainult kimpu sibulaid, no palju ta sealt siis saada võis. Kümme krooni vahest. Turupilet maksab kindlasti rohkem. Selleks et turu sees müümine end ära tasuks, peab kauppa ikka palju olema. Aga kui sa juba nii vana oled. Jäin mõtlema. Ega minagi ju nooreks jää. Igas ettevõtmises on ju mingi kriitiline suuruse piir millest allapoole pole enam võimalik kasumlikult ettevõtmist läbi viia. Niiöelda turupiletit osta. Kui aga enam ei jaksa. Kas otsin siis samuti võimalust võimaliku ja võimatu vahel.
Varsti keegi ostiski sibulad ära. Naine võttis välja oma rahakoti, pani raha sinna hoolikalt sisse ja läks minema.