esmaspäev, 9. juuni 2008

Tuuline ja tolmune..


Tuuleiilidest kantud tolm on röövinud maailmalt tema kindlapiirilisuse. Aknast välja vaadates pole seal enam puid ja põõsaid, maju ja inimesi, vaid maailm on täitunud muutumisega. Mateeria (tolmu kujul) kihutab ringi, kord kiiremini kord aeglasemalt, kord kogunedes tihedateks tompudeks, kord alles täis olnud kohta sootumaks tühjaks jättes. Ka välja katvad valged ja kollased õitsva rohu laigud ei saa enam täita oma põhikohust. Selle asemel et putukate meeli värvide ja lõhnade kakofooniaga lummata, on nemadki haaratud aknatagust õue täitva tormamise ja hägususega. Maailm, kus igaüks tegeles kindla asjaga, puud kasvasid, viies mullas lagunenud ühendeid maapinnalt üles päikese poole, õied koketeerisid luues sideme floora ja fauna vahele, majad pakkusid inimestele kaitset külma ja tuule eest, noh võõra silma eest ka, autod õgisid bensiini. Kõik see on nüüd allutatud tuule kõikehõlmavusele. Kõik lehvib, laperdab, nagiseb, õõtsub ja kõigub. Võibolla muutub midagi. Võibolla tuleb vihma.

2 kommentaari:

sjgelle ütles ...

See on üks väheseid blogisid( mida mina loen), kus kohtab nii ehedat ja sisukat looduskirjeldust. Ilus! Ka ilma fotota kõnekas.
V.a meesblogija, tõstatasin algarvu kommentaariumis küsimuse, millele võiksid vastata.
Sinu kommentaarid on alati nii ammendavad ja põnevad.

osaline ütles ...

Ja nüüd vihmast... :)