pühapäev, 1. juuni 2008

Pärlid.


Pärlid, mitte ainult need mis merede süles limuse koja pärlmutrikihist tekkind, vaid kõik see mis inimese tema asjalikust sekeldamisest välja vaimustavasse ülevusse toob. Muusika, luuletus, kirjatöö, foto, mingi impulsi ajel just sel hetkel hinge särama löönud fenomen. Mõni kunstitöö on aegumatu, lüües pahviks ajastust ja arengutasemest sõltumatult. Enamus hingepärleist on aga üürikesed nagu päikesetõus. Mingil täiesti suvalisel ja pahatihti ka ebaloogilisel hetkel oled nähtust või kuuldust tõstetud üle inimeste peade jumalate keskel valitsevasse pühadusse. Järsku ümber pöörates näed kuidas päike oma valgust maailmaga jagades selle pärlmutrikihiga katab. Loed kellegi kirjapandud sõnu, mis vaatamata oma lühidusele suudavad sind korraks kirjutajaga ühte liita. Muusika, mida kuulad, paneb mõistma, et sinu enda pisikeses kehas on sees tohutu suur hing. Siis mõistad, mis tähendab kummardada kõigevägevamat. Mitte koogutada alandlikult võimu ees, või tajumata sisu, langetada pea, sest nii on lihtsalt kombeks. Ootamatu kohtumine pärliga lööb sinust välja ülbuse, mis sinna ego edust siginenud võib olla. Hirmu, mis tuleneb võimetusest näha suurt pilti. Pärl avab su silmad ja näed seda mis miljonist pisiasjast moodustub, tervikut. Kui sa seda ei näe, pole sa kohtunud pärli, vaid pärliks maskeerunud eufooriaga. Nagu pärleid immiteerivad plastikpärlid, on ka eufooria särav ja efektne, kuid ta ei ühenda sind kõiksusega. Tunned küll uhkust, enesekindlust, edu, kuid see kõik on siiski vaid sisutu sära. Pärl paneb nägema, et mitte sina ei vaata maailma. Sina oledki see maailm.

4 kommentaari:

kaamos rules! ütles ...

Kas sa tead, et pärl mida keegi ei kanna, keegi ei vaata - see pärl tuhmub, sureb? Seepärast peab iga helmes olema nähtud ja imetletud võimalikult paljudel hetkedel, iseasi, kas see võimalik on. Tundub , et on olemas ka pärleid, mis kuuluvad ainult ühte kaunisse hetke vaid ühele väärikale hingele. Nii hea kui seda jagada raatsitakse. Sära kestab kauem.

Voldemar-August ütles ...

Istusin, lugesin su kommentaari ja vaatasin aknast välja. Ootasin kas tuleb mingeid mõtteid. Mõtteid ei tulnud.
Vähemasti selliseid mida oleks võimalik tähemärkidega väljendada.........................Kummaline.

sjgelle ütles ...

Seda blogi kirjutab üks romantiline mees;)

Voldemar-August ütles ...

Tõstan kulmud kõrgele ja hüüan heleda healega. " Tõesti, mina vei".

He- he.

Nali naljaks. Tegelikult sügan oma habetund lõuga ja imestan et kas minusuguse vanamehe sees võib tõesti selline vigur sees olla.
Hmmm..., äkki ongi!