laupäev, 21. juuni 2008

Kuldnokkade kädin.

Istun aias pingil ja lasen päikesel enda peale paista.
He-he..
No see asi oli nii, et selle jutu mõte tuli mul pähe istudes pingil ja ühekorraga teadlikuks saades, et istun keset suisa kõrvulukustavat kuldnokkade kädinat. Linnud olid vallutanud ühe meie aias kasvavatest suurtest pärnadest ja kädistasid seal mis kole (noh ilus ikka). Kahe vihma vahel paistis ilus päike ja lindude kädin ja sädin oli nii meeldivalt rahustav, et mõtted irdusid ratsionaalsusest ja läksid omapea uitama. Mõtlesin, on tähelepanuväärne, et istusin seal pingil ju ikka tükk aega enne kui lindude häälitsusi märkasin, ehki, nagu juba ütlesin, kädin oli ikka päris kõva. Ju see hääl oli siis mu alateadvusele nii omane, et polnudki mingit vajadust teadvust selle märkamisega tülitada. Kui linnukeste asemel oleks kostnud moodsat tümpsu, või hoopis võõrkeelset juttu, oleks see kindlasti läbi kuulmismeele teadvusse oma hambad sisse löönud. Järeldus: ega ei märkagi kui keegi (alateadvus) oma igapäevaseid toimetusi toimetab. Veel mõtlesin, et kuldnokkadel pole mingit probleemi üheaegselt laulda. Eile kuulsin kuidas kaks kägu korraks üheaegselt kukkusid. See oli nii ebaharilik, et kohe jäi kõrva. Ka käod ise said asjast aru ja edaspidi oli kuulda ainult ühte kägu korraga. Ka ööbikuid pole ma kunagi kuulnud üksteisest üle karjumas. Ikka üks ööbik korraga. Järeldus: kellelegi on oluline olla üks, olla ainus, kellelegi jälle sobib tunduvalt paremini olla üheks paljude seast.Mõtlesin veel, et oleme nii harjunud ütlema ja mõtlema: linnud laulavad. Kuigi , mõtlen, see ei ole päris õige. See on selline inimlik lähenemine asjale. Inimesed laulavad laulmise pärast. Mõtlen, lindudel, loomadel on laulmine, häälitsemine hoopis teise tähendusega. Olete tähele pannud kui pikk võib olla näiteks käo kukkumine. Kukub, kukub, peab siis väikse vahe ja kukub jälle. Ka ööbiku laulu kestvusest olen imestust tundnud. Siristab teine terve õhtu, lähed magama, seal ta laksutab, tõused hommikul, tal ikka sama laul nokas. Eks seal võib oma osa partneri ärameelitamises olla, kuid mõtlen, linnulaul polegi niiväga kellelegi kuulamiseks või eneseväljenduseks, vaid vibreerimises. Vibreerib ju kõik siin ilmas. Alates valguse kõrgsageduslikust võnkumisest kuni aastaaegade uuesti ja uuesti kordumisega. Seegi ju põhimõtteliselt vibratsioon. Et see kuldnoka kädin polegi mingi laululik väljendus, vaid kõiksuse vibreerimisega ühtesulamine.Kõik on omavahelises seoses. Kui ma veel vähe aega olin mõtisklenud, leidsin seose ka oma veiravõitu jutualustuse ja selle sisu vahel. Väljend: "lasin päiksel enda peale paista" on ju veider, väljendades egoistlikku seisukohta, nagu oleks minu teha, lasen päikest enda peale paista või mitte. Jutu seeski oli mõte egoismist: ikka üks kägu või ööbik korraga.

5 kommentaari:

kaamos rules! ütles ...

Laseme päikesel enda peale paista, lubame tuulekesel end jahutada, merevesi limpsib meie varbaid....
Sul on õigus, see kõik on suureline ja auahne, aga vahel on ennast nii hea kuningannana tunda.
Huvitav, kuidas linnud ja ritsikad meid tajuvad, meie vibratsioone hoomavad? Kas me oleme nende meelte jaoks nagu laulvad linnud või pigem nagu ulguvad koerad?

Voldemar-August ütles ...

Tundub mulle et maamunal on oma taktsagedus, kui nii võib öelda. Kõik linnud, ritsikad ja muu elusloodus ikka järgib seda rütmi. Ainult inimene va pöörane oma kasuahnuses ja meeleliste naudingute või nende mahasurumise tuhinas käitub nagu elektrivõrku ühendatud Duracelli jänes.
Püüdsin siis rolli sisse elada ja vaadata inmese poole ritsika pilguga. Tuli meelde üks Charlie Chaplini film. Tolleaegsetes tummfilmides käib tegevus nagunii nagu oleks aeg kiiremini käima lükatud. See meeldetulnud film oli Chaplinist tehases konveieri taga päev otsa ühte sama liigutust tegemas. Kui ta siis õhtul sealt pääses oli see liigutus tal nii veres, et ta ikka keeras kõigil vastutulijatel ninu ja kõrvu. Kahjuks ei tea mis selle filmi nimi on.
Aga kuninganna. Eeeh...
Minu mõte ei ole ilmselt päris sama mis sinul, väikeste naiselikusest tingitud nüansiliste erinevustega. Aga... Ma mõtlen inimene peaks ikka oskama kõiksusega ühte sulada. Aga et ta kõigega üheks saamise tuhinas tasakaalust välja ei läheks ja ümber ei kukuks, võiks tal olla ka oskus end maailma nabana tunda.

toompeale ütles ...

inimese oskus kõiksusega ühte sulada?
oi, mind paneb see küll kahtlema!

kaamos rules! ütles ...

Poen häääästi tasakesi sisse siia ilusaid mõtteid täis blogisse a palun blogipalli põrgatamise korralise saadikuna natuke vastuseid mõnele küsimusele
Ma tahaks väga teada vastuseid...

Anonüümne ütles ...

Olen olnud veterinaaria lühi-õpetuse korras loengutel, mida luges Hanno Kübar - muhe mees ja loomaarstiteadlane (entsüklopeedia järgi).Kord tuli teemaks kuldnoka laul: inimene läheks tuppa,aga ei saa, sest laul läheb järjest ilusamaks ja kirglikumaks.Aga tema ütles: ärge arvake, et teile laksutatakse tiibu ja lauldakse, ta teeb seda ainult sellepärast,et suudaks kuldnokapreilile meheks olla. See tuli lugedes meelde.