laupäev, 28. juuni 2008

Ja nüüd vihmast... :)

Ja nüüd vihmast... :) See pealkiri on osalise kommentaar ühele minu jutule tuulest. Tundub, et osalisel on tutvusi musta maagia valdajate seas, sest ta oleks nagu ära sõnunud. Varsti tuligi vihm ja avaldas mulle oma olemust üsnagi selgel moel. Jätkuks mul ainult oskust seda nüüd ka kirjakeelde panna. Lugu ise oli jaanipäeva paikku kui need suured vihmad tulid, varem ei olnud mul lihtsalt aega seda kirja panna.

Nõndaet. Tegin parajasti lõunauinakut, kui vastu plekk-katust kostuv trummeldus andis märku, et nüüd on küll midagi suuremat lahti. Kargasin siis aknale seda nalja kaema. Ehki olin paljas kui porgand, polnud üldse külm, õhus oli seda vihmaga kaasnevat puhtuse lõhna. Mitte lõhnaseebi, šampooni, palsami, deodorandi segasevõitu puhtus, vaid noh puhas puhtus. Kõõlusin aknal ja adusin, tõesti, vihma meeleseisund on sootuks midagi muud kui kõikke sasival tuulel või rammestaval päikesesäral. Maa ja taevas, kes enamasti ikka suhteliselt vastandlikel seisukohtadel on, olid korraga unustanud oma erimeelsused ja saanud üheks. Maa, see tahke kamakas oli märg. Õhk, see tabamatu hõljuv ollus oli samuti vett täis. Polnud enam konkreetsust ega ebamäärasust. Taevast maa poole valguv vesi ütles et kõik liigub ja muutub. Kõik mis on läheb kunagi mööda.

teisipäev, 24. juuni 2008

Viis vastust.

Igas küsimuses on kaks külge. Otsene küsimus ja see mis küsimuses peidus on . Püüan mõlemale vastata.
1. Mida ma kümme aastat tagasi tegin?
Ma olin just oma ettevõtmist alustanud ja palju aega kulus õppimisele ja muidugi ka õppimisega kaasnevatele ettenägematutele väljaminekutele. Aga noh, õppimine on ikka huvitav, paneb noorena tundma.Aga et mis minus on kümne aastaga muutunud. Ma ise arvan, et olen muutunud rohkem muutjast nägijaks.
2. Viis asja nimekirjast "vaja teha"
Osta kitarr, ehitada lõpuni plaanitud ehitused (kaks asja, mis teineteist välistama kipuvad), šamaanirännak ja jagu saada probleemidest (kaks asja mis teineteist toetavad). Üks veel mmmmmmmmmmmmmm.., ei tule midagi meelde.Aga tegelikult ei tohiks eesmärgid (mis see "viis asja" muud on) olemist segada. Parim võimalus arenemiseks on mumeelest keskendumine enam olemisele kui eesmärkidele.
3.Lemmiksnäkid?
Kartul ja soust muidugi.Püüdsin selles küsimuses ka varjatud mõtet leida. Ehh, ei leidnud ülesse.
4. Mida teeksid. kui oleksid miljonär?
Kindlasti reisiksin palju. Noh üldse pühenduksin rohkem tegevustele mis võimaldaksid rohkem näha. Praegu kipub enamus aega ikka töö rabamisele kuluma.Üks asi mis mulle selgeks on saanud, et minust miljonäri küll kunagi ei saa. Eesmärgid on hoopis teised.
5. Kohad kus olen elanud. Kodud seega, sest peatuspaiku on olnud palju, kodusid vaid mõned.
Sündisin Ida-Virumaal, Jõhvi nimelise linna kõrval külas. 15 a.-selt tulin Tallinna õppima, sest ajast olen Tallinnas elanud, viimased vist 15 a. elan Harjumaal, küll Tallinna lähedal, kuid sisuliselt siiski maal.

Palun mind väga vabandada, kuid selle edasisaatmise osa jätan küll täitmata. Osalt seepärast et minu arusaama kohaselt on sellised püramiidskeemid sisuliselt matemaatiline katastroof. Teiseks ei ole minu sotsiaalsuse tase selline, et ma seda täita suudaksingi.

laupäev, 21. juuni 2008

Kuldnokkade kädin.

Istun aias pingil ja lasen päikesel enda peale paista.
He-he..
No see asi oli nii, et selle jutu mõte tuli mul pähe istudes pingil ja ühekorraga teadlikuks saades, et istun keset suisa kõrvulukustavat kuldnokkade kädinat. Linnud olid vallutanud ühe meie aias kasvavatest suurtest pärnadest ja kädistasid seal mis kole (noh ilus ikka). Kahe vihma vahel paistis ilus päike ja lindude kädin ja sädin oli nii meeldivalt rahustav, et mõtted irdusid ratsionaalsusest ja läksid omapea uitama. Mõtlesin, on tähelepanuväärne, et istusin seal pingil ju ikka tükk aega enne kui lindude häälitsusi märkasin, ehki, nagu juba ütlesin, kädin oli ikka päris kõva. Ju see hääl oli siis mu alateadvusele nii omane, et polnudki mingit vajadust teadvust selle märkamisega tülitada. Kui linnukeste asemel oleks kostnud moodsat tümpsu, või hoopis võõrkeelset juttu, oleks see kindlasti läbi kuulmismeele teadvusse oma hambad sisse löönud. Järeldus: ega ei märkagi kui keegi (alateadvus) oma igapäevaseid toimetusi toimetab. Veel mõtlesin, et kuldnokkadel pole mingit probleemi üheaegselt laulda. Eile kuulsin kuidas kaks kägu korraks üheaegselt kukkusid. See oli nii ebaharilik, et kohe jäi kõrva. Ka käod ise said asjast aru ja edaspidi oli kuulda ainult ühte kägu korraga. Ka ööbikuid pole ma kunagi kuulnud üksteisest üle karjumas. Ikka üks ööbik korraga. Järeldus: kellelegi on oluline olla üks, olla ainus, kellelegi jälle sobib tunduvalt paremini olla üheks paljude seast.Mõtlesin veel, et oleme nii harjunud ütlema ja mõtlema: linnud laulavad. Kuigi , mõtlen, see ei ole päris õige. See on selline inimlik lähenemine asjale. Inimesed laulavad laulmise pärast. Mõtlen, lindudel, loomadel on laulmine, häälitsemine hoopis teise tähendusega. Olete tähele pannud kui pikk võib olla näiteks käo kukkumine. Kukub, kukub, peab siis väikse vahe ja kukub jälle. Ka ööbiku laulu kestvusest olen imestust tundnud. Siristab teine terve õhtu, lähed magama, seal ta laksutab, tõused hommikul, tal ikka sama laul nokas. Eks seal võib oma osa partneri ärameelitamises olla, kuid mõtlen, linnulaul polegi niiväga kellelegi kuulamiseks või eneseväljenduseks, vaid vibreerimises. Vibreerib ju kõik siin ilmas. Alates valguse kõrgsageduslikust võnkumisest kuni aastaaegade uuesti ja uuesti kordumisega. Seegi ju põhimõtteliselt vibratsioon. Et see kuldnoka kädin polegi mingi laululik väljendus, vaid kõiksuse vibreerimisega ühtesulamine.Kõik on omavahelises seoses. Kui ma veel vähe aega olin mõtisklenud, leidsin seose ka oma veiravõitu jutualustuse ja selle sisu vahel. Väljend: "lasin päiksel enda peale paista" on ju veider, väljendades egoistlikku seisukohta, nagu oleks minu teha, lasen päikest enda peale paista või mitte. Jutu seeski oli mõte egoismist: ikka üks kägu või ööbik korraga.

esmaspäev, 9. juuni 2008

Tuuline ja tolmune..


Tuuleiilidest kantud tolm on röövinud maailmalt tema kindlapiirilisuse. Aknast välja vaadates pole seal enam puid ja põõsaid, maju ja inimesi, vaid maailm on täitunud muutumisega. Mateeria (tolmu kujul) kihutab ringi, kord kiiremini kord aeglasemalt, kord kogunedes tihedateks tompudeks, kord alles täis olnud kohta sootumaks tühjaks jättes. Ka välja katvad valged ja kollased õitsva rohu laigud ei saa enam täita oma põhikohust. Selle asemel et putukate meeli värvide ja lõhnade kakofooniaga lummata, on nemadki haaratud aknatagust õue täitva tormamise ja hägususega. Maailm, kus igaüks tegeles kindla asjaga, puud kasvasid, viies mullas lagunenud ühendeid maapinnalt üles päikese poole, õied koketeerisid luues sideme floora ja fauna vahele, majad pakkusid inimestele kaitset külma ja tuule eest, noh võõra silma eest ka, autod õgisid bensiini. Kõik see on nüüd allutatud tuule kõikehõlmavusele. Kõik lehvib, laperdab, nagiseb, õõtsub ja kõigub. Võibolla muutub midagi. Võibolla tuleb vihma.

pühapäev, 1. juuni 2008

Pärlid.


Pärlid, mitte ainult need mis merede süles limuse koja pärlmutrikihist tekkind, vaid kõik see mis inimese tema asjalikust sekeldamisest välja vaimustavasse ülevusse toob. Muusika, luuletus, kirjatöö, foto, mingi impulsi ajel just sel hetkel hinge särama löönud fenomen. Mõni kunstitöö on aegumatu, lüües pahviks ajastust ja arengutasemest sõltumatult. Enamus hingepärleist on aga üürikesed nagu päikesetõus. Mingil täiesti suvalisel ja pahatihti ka ebaloogilisel hetkel oled nähtust või kuuldust tõstetud üle inimeste peade jumalate keskel valitsevasse pühadusse. Järsku ümber pöörates näed kuidas päike oma valgust maailmaga jagades selle pärlmutrikihiga katab. Loed kellegi kirjapandud sõnu, mis vaatamata oma lühidusele suudavad sind korraks kirjutajaga ühte liita. Muusika, mida kuulad, paneb mõistma, et sinu enda pisikeses kehas on sees tohutu suur hing. Siis mõistad, mis tähendab kummardada kõigevägevamat. Mitte koogutada alandlikult võimu ees, või tajumata sisu, langetada pea, sest nii on lihtsalt kombeks. Ootamatu kohtumine pärliga lööb sinust välja ülbuse, mis sinna ego edust siginenud võib olla. Hirmu, mis tuleneb võimetusest näha suurt pilti. Pärl avab su silmad ja näed seda mis miljonist pisiasjast moodustub, tervikut. Kui sa seda ei näe, pole sa kohtunud pärli, vaid pärliks maskeerunud eufooriaga. Nagu pärleid immiteerivad plastikpärlid, on ka eufooria särav ja efektne, kuid ta ei ühenda sind kõiksusega. Tunned küll uhkust, enesekindlust, edu, kuid see kõik on siiski vaid sisutu sära. Pärl paneb nägema, et mitte sina ei vaata maailma. Sina oledki see maailm.

Kiviaed
















Kiviaed oli kahtlaselt viltu vajunud. Vist arvas et tema kohta gravitatsioonireeglid enam ei kehtigi.
















Siin on üks peasüüdlastest. Kulus vist oma viiskümmend aastat et sirel niimoodi kiviaia sisse kasvaks. Kulus viis minutit, et teda maha saagida.

















Lükkasime ja tõmbasime. Päris püsti ei saanud. Sirgemaks aga küll.