pühapäev, 18. mai 2008

Vana ja noor.



Vana ja noor. Kui sarnased nad on. Üks on noorusest väeti, teine vanadusest nõder. Ometi on nende mõlemi silmis midagi mis neid ühendab ja eristab õitsvas eas olevaist. Nende silmad on targad. Tõsi, vastsündinu silmadest kaob tarkus päris kiiresti, asendudes hämmeldusega maailma pöörasuse üle. Läheb päris palju aega, et inimene suudaks maailma vaadata ilma hämmastuse, kire, vastikuse, viha või hirmuta. Lihtsalt vaadata.

Nojah, tegelikult ei sünni inimene tarkade silmadega. Vahetult peale sündi on silmad veel ilma tarkuseta, justkui nagu ei peegeldaksi nad hingeseisundit. Justkui oleks nad suured tumedad väravad teise dimensiooni. Sama olen märganud ka elu lõpule lähedal oleval inimesel. Silmad muutuvad läbipaistvaks. Seepärast kaldungi arvama, et inimese elu pole sirgjoon alguse ja lõpuga. Minu arvates on see hoopis ring.

5 kommentaari:

kaamos rules! ütles ...

Budistid tõlgendavad elu ringina, aga nende jaoks on see omalaadne karistus. Sansaraa järgi saavutad nirvaana kui viimasest kurvist "otse paned". Oli vist tõlkes midagi, mida seletatakse kui leegi kustutamist.
Ma pole just kindel kas see on midagi, mida tahta.

Voldemar-August ütles ...

Olukorda "pärast viimast kurvi" on ikka pagana raske ette kujutada kui mõte on harjunud käima mööda söögi- ja soojasaamise rada. Eriti veel siin meil materiaalsuse poole kaldu olevas ühiskonnas. Aga ühtteist on ikka silma hakanud. Mõtlen, et idee "veetilgas peegeldub kogu maailm", peaks ka inimese kohta kehtima. Kui inimeses tõepoolest peegeldub kogu maailm, mitte tema ego üksikud aspektid, siis pole enam põhjust "ringitada".

Kui ma nüüd sellest mõttest lähtuvalt iseend vaatan, siis on ikka veel pagana pikk tee käija küll. Võibolla et minu "käimise" meetod on väga algeline. Aga võibolla vean teadmatusest kellegi vankrit hoopis.

Nipitiri ütles ...

Maailm on imeline paik, kus inimesed on veel imelisemad tegelased...
Sinu jutu valguses ütleks mina hoopis nii: nooruses elame me alles eelmise elu jõust ja vanaduses teame me seda, mida tähenab elu ja elujõud...

Mina tean seda, et kui inimese aeg hakkab otsa saama, siis tema silmadesse tuleb põhjatu tee...lõputa pilk või kogu maailm...

Need pole aga varakevadel üldse head mõtted :D
Kevad on ju!!
Koormad mida me veame on aga meie endi teha minu arust :)

Laps Eestis ütles ...

Ma arvan, et kord võetud koormat ei ole nii lihtne maha panna, nii et päris igal hetkel me vist oma koormat ikka ei vali.
Mina olen tublisti tosinkond aastat igasugu trikke õppind, et oma koormat kergendada ja väga aru saada ei ole, et vähem oleks. Igas hetkes on ikka üsna lõplik hulk raskust ka.
Minu meelest võib seda teadmist tõrjuda, kuid koormat niisama lihtsalt maha panna ei õnnestu. Kui ta on kord kauges minevikus valitud.

Voldemar-August ütles ...

Ma ka sel seisukohal, et koormat maha poetada polegi lihtsalt valiku küsimus. Koormat pole valitud, vaid ta on kujunenud. Ja kujunenud just sel elu esimesel perioodil. Siis sõltub asi sellest, kas oled ka omandanud võime näha asjade olemust. Kas sul on võime aru saada, mis ses koormas on vajalik ja mis üleliigne või teiste poolt sinna sokutatud. Ja veel peab sul olema loobumise võime. Siis võid üleliigse maha visata ja kergel sammul edasi kepsutada.