pühapäev, 4. mai 2008

Peegli eksitus

Peeglisse vaadates on täiesti loogiline seal iseenast näha. Kõik on nagu õige, ainult et vasak pool on paremal ja vastupidi. Ega see nüüd väga häirigi. Enda nägu ja kõik mis peeglist paistab, on ikkagi tuttavlikult loomulik. Mõtlen, see tõestab hästi budistlikku arusaama materiaalsuse illusoorsusest. Mõelge nüüd, kuis oleks , kui asjad oleksid mitte nii nagu nad on, vaid peegelpildis. Heites pikali tõuseksime hoopis püsti, olles ebasõbralik leiaksime sõpru, laiseldes saavutaksime külluse, tehes halba saavutaksime head. Olemuslikult oleks selline peegelpildis olemine täielik kaos. Minu "peegli eksitus" seisneb aga selles, et olles pikalt otsinud niinimetatud vaimset peeglit, kohta kus saaks näha iseenda olemust, pole ma seda leidnud. Nüüd taipasin, kus olen teinud vea. Suhtusin ju asjasse täiesti materialistlikult. Mõte pole mitte vaatamine peeglisse, vaid vaatamine. See võib tunduda tähenärimisena, kuid seal on põhimõtteline vahe, vähemasti minu jaoks. Vaadates "vaimsesse peeglisse", näeme seda mida meie teod ja mõtted on maailmale põhjustanud. Olles teinud kurja, näeme kannatusi. Ühesõnaga peegelpilti. "Vaadates", näeme et teeme kurja. On ju vahe olemas.

2 kommentaari:

kaamos rules! ütles ...

Originaalne mõttekäik, ehkki kas peegelpidi paradoks ei peitu peegeldatava ja peegelpildi omavahelises liblikatiibadena sobimises? Seega- oled ebasõbralik - kaotad sõpru -kaotad sõpru, kuna oled ebasõbralik; Teed halba - saavutad kaose - kaos tekib, kuna teed halba. Need on vaimsed teod, füüsiliste tegude/olemise kohta kehtib vast hiinapärane mõtlemisviis, mille puhul asjad on need mis nad on tänu selllele mida neis pole. Vaas on vaas tänu õõnsusele, ratas veereb tänu rummule, sina seisad kuna sa ei lama...

Voldemar-August ütles ...

Näh, polegi osand asju sedapidi vaadata. Ja tõesti. Kivi on kõva sellepärast et temas puudub pehmus.
Olen ikka mõelnud, et duaalsus on printsiip millest tsiviliseeritud inimestel on palju õppida. Mittetsivileeritud teavad neid põhimõtteid vist niigi.
Selles jutus tahtsin jõuda mõtteni, kuidas oleks parim moodus iseendale otsa vaatamiseks. On küll õige, et võiksin teha järelduse, et kui põhjustan igavust, järelikult puudub minus huvitavus. Sisuliselt õige, kuid meetod eeldab mõttetegevust. Ja mõtlemine on mumeelest tõeotsingute juures ainult segavaks elemendiks. Tõe töötlemiseks (infotöötluseks) sobib mõtlemine hästi, aga kui tahad ainult pihta saada, milles on uba, ära mõtle. Parem vaata, silmad pärani, mis värk on. Siis ongi vahe, et kuhu vaatad. Kas peeglisse, või asja ennast.