reede, 30. mai 2008

Moskvitš 407




Tegelikult on see kommentaar Tiiauspaikka jutule "kas sinu AUTOL on juba nimi". Kommentaari alla pilti panna ei saa , selle olemasolu aga on antud juhul aga väga vajalik. Pildilt on näha, et ma siin niisama mullikesi ei aja, vaid nii ongi. See auto on nüüd juba päris kaua liikumatult seisnud, nagu näha. Veel eelmisel aastal panin mootori käima. Käis. Omal ajal aga sai temaga terve eesti ja pool lätimaadki läbi sõidetud. Isa ostis selle auto siis kui mina sündisin. Oma esimesed teadlikud mälestusedki on seotud selle autoga. Mäletan külateed koju sõites. Kui magus tundus bensiini lõhn kui isa seda kanistrist autosse kallas. Võisin olla vist mingi kümmnene, kui isa mind sülle võttis ja rooli keerata lasi. Olin vist kolmteist kui sõitsin esimest korda asfaltteel. Kiirus 70 km. tunnis tundus pöörase kihutamisena. Kui vanus juba lubas ametlikult load saada, lubas isa auto mulle. Tingimuseks oli, et teeme koos kapitaalremondi. Nagu lihtne aritmeetika lubab arvutada, oli autol juba siis vanust oma kakskümmend aastat, niiet kere tuli tervenisti üle käija. Oh neid auke ja augukesi, roostest rääkimata. Sel ajal polnud ju veel lihvimisaparaate, kahekomponentseid pahtleid. Kogu rooste eemaldus käis käsitsi terasharja ja liivapaberiga. Terve auto, noh katus vist mitte. Pahteldasin nitropahtliga. Millimeeter korraga ja 24 tundi kuivamist, siis jälle millimeeter. Pahtlit vajavaid kohta aga ikka oli, oi oi kuidas oli. Selle siledaks lihvimine aga oli veel kangelastegu omaette. Käsitsi muidugi. Värvisin isa näpunäidete järgi. Võibolla keegi veel mäletab, vanasti käis tolmuimejaga kaasas selline purk, millega sai värvi pihustada. Sellega värvisingi. Kiht värvi ja vesiliivapaberiga üle. Neid kihte sai oma neli viis tükki, sest ega tolmuimejapurgiga ju paksu kihti värvi peale ei saanud. Võttis aega mis võttis, kuid värvitud ta sai ja võis hakata autot kokku panema. Siis isa suri. Mulle jäi siis see auto päranduseks pisikeste tükikestena. Mootor ja käigukast olid koos, kuid kogu veermik ja kere olid täiesti algosadena. Pealegi ei olnud mind lahtivõtmise juures olnud, isa tegi selle töö üksinda. Siis ma teda sobitasin ja kombineerisin, tihtipeale mõnd detaili pihus veeretades, püüdes ära arvata, kus ta küll käib. Kokku sain. Äiapapa pärast kunagi ütles, et tema küll ei uskunud, et sest hunnikust pisikestest tükkidest kunagi auto saab. Aga sai. Tegelikult oli see väga hea mehhaaniku kool. Ka värvimisega sain lausa metallist ja siniseks selgeks pinnatöötluse tunnetuse. Mitte ainult teadmise, vaid näpuotse siledaks kulumiseni tuntud tunnetuse, kuidas krobelisest plekipinnast on võimalik peegelsiledat värvipinda saada. Mäletan hästi kuidas esimest korda selle autoga pärast kokkusaamist sõitsin. Tunnetades iga detaili, iga kinnikeeratud polti, iga liivapaberiga tehtud lihvimisliigutust. Mõtlen, et kui kõik autojuhid oma autodega niipalju vaeva näeksid kui mina selle Moskvitšiga, oleks liiklusõnnetuste protsent kümme korda väiksem.
Noh ka mina sõitsin Mossega pea kaks aastakümmet. Poegki on sellega sõitnud. Minu käsi küll ei tõuse Moskvitši vanaraua kokkuostu viima.

7 kommentaari:

Hundi ulg ütles ...

Mis vanarauast Sa räägid!

See ju lausa pensionikindlustus!

Laps Eestis ütles ...

Vapustav kannatlikkus ja sihikindlus! Mulle tundub uskumatu, et metallitükke vaadates ja katsudes võiks välja mõelda, kuidas need kokku käivad (olen auto ehitust koolis kohustuslikus korras õppinud). Sedalaadi töö annab maailmatunnetusele midagi väga erilist, tundub mulle. Suurel osal noorematel inimestel pole midagi võrreldavat kõrvale panna ja seda lugu lugedes on mul sellest siiralt kahju.

Laps Eestis ütles ...

Vapustav kannatlikkus ja sihikindlus! Mulle tundub uskumatu, et metallitükke vaadates ja katsudes võiks välja mõelda, kuidas need kokku käivad (olen auto ehitust koolis kohustuslikus korras õppinud). Sedalaadi töö annab maailmatunnetusele midagi väga erilist, tundub mulle. Suurel osal noorematel inimestel pole midagi võrreldavat kõrvale panna ja seda lugu lugedes on mul sellest siiralt kahju.

Laps Eestis ütles ...

Vapustav kannatlikkus ja sihikindlus! Mulle tundub uskumatu, et metallitükke vaadates ja katsudes võiks välja mõelda, kuidas need kokku käivad (olen auto ehitust koolis kohustuslikus korras õppinud). Sedalaadi töö annab maailmatunnetusele midagi väga erilist, tundub mulle. Suurel osal noorematel inimestel pole midagi võrreldavat kõrvale panna ja seda lugu lugedes on mul sellest siiralt kahju.

Nipitiri ütles ...

See on tõesti uunikum.
Kunagi müüdi neid hea raha eest soomlastele.
Mina olen kah oma lapsepõlves sellise autoga sõita saanud :)
Ära sa sellel vaid päris ära roostetada lase :)

tiiauspaikka ütles ...

Jaa, eks kunagi oli ju ainult kolme sorti autosid- ziguli, mosse ja sapakas. seda neljandat, volgat, seda ei maksnud niiväga igatseda, neid said ainult teatud redelipulgal olevad.
Oi aegu, oi sõite... :) kiirusest ja kolinast hoolimata sai sõidetud pea kogu Eestimaa läbi.
Minu isa kutsus oma helesinine zigulit,mis just ja just kiirust 80 väljasõitis, Välgukeseks. No jube kiiresti sõitis ju :)

Voldemar-August ütles ...

Eks mul oli omal ajal ka kõva stiimul auto kokku saada. Polnud siis ju võimalik autot osta nagu praegu on. Inimesesed seisid aastaid järjekorras ja kogusid ka aastaid ostmiseks raha. Siis ma olin üks vähestest, kel auto oli. Isegi raekoja platsil sai vabalt mossega sõidetud.
Üks sõber ütles Mossega sõitmise kohta hästi. Sõitsid ikka sada kilti maha, siis pühkisid higi, et küll sai ikka sõidetud. Nüüd ei saa arugi, kuis kilomeetrid kaovad. Noh, ma mõtlen, liigne mugavus ikka uinutab tähelepanu.