neljapäev, 22. mai 2008

Ilusa ilma jutt.


Hommikupoole oli ilm tõesti ilus. Päike paistis pilvitus taevas ja tööd vehkides kippus ka õhukese t-särgi alune higist leemendama. Viskasin siis särgi seljast. Ikka palav. Vahetasin pikad püksid lühikeste vastu ja mõne aja pärast viskasin needki kiviaiale, lastes pika talvega valgeks tõmbunud tagumikule ka valgust ligi. Vähe nagu erootiline tunne oli. Mitte selline paljalt olemise liputajalik, vaid rohkem nagu kõiksusega kokkupuutumise tunne. Nagu oleks välja saanud kaitsvast kuid samas ka ahistavast kookonist. Tuuleiilikesed, millede tajumine läbi riiete või aknaklaasi tavaliselt kuhugi abstraktse teadmise kanti on jäänud, olid nüüd tuntavad iga viimse kui kehakarvakesega. Päikese paitus epiteelrakkudel andis tunda suisa isikliku kontaktina selle tohutu taevakehaga. Putukate pisikesed jalad kõdistasid selga. Mõtlesin, et miks küll inimesed soojaga paljalt ringi ei käi. Keha katmisega sündsuse eesmärgil pole nad astunud patust eemale, vaid hoopis pika sammu selle poole. Kaotades riiete kandmise läbi vahetu kehalise kontakti keskkonnaga, on saanud võimalikuks hoolimatu suhtumine ümbritsevasse. Sa ju ei sülita, ei lagasta, ei hävita midagi mis on sinuga vahetus kontaktis. Pealegi pole mumeelest seksuaalselt halvad teod tingitud keha katmatusest, vaid vastupidi. Kisub ikka sinnapoole mis peidus. Kujutlege, kui poleks riideid, kõik käiksid kogu aeg paljalt. Mitte ainult hoolega sätitud poosides, vaid igapäevaselt. Seistes järjekorras, küünitades õunapuult õunu või pestes põrandat. Paljalt hommikul ja paljalt õhtul. Paljalt töötades ja õppides, sõbrustades ja vaieldes. Mis haiglast huvi alasti keha vastu saaks olla sellises keskkonnas. Võibolla siis seks polekski enam patune lihalik himu, vaid see mis ta (vähemalt minumeelest) olema peaks. Vaimselt meditatiivne seisund.
Hah, selle jutu peale tuli meelde üks dokumentaalfilm veel tsivilisatsioonist rikkumatta mustanahalistest meestest, kes lõkke ümber paljalt tantsu lüües meeletus hoos jalgu trampisid ja üles all hüppasid, niiet nende vändad nagu propellerid tantsu hoogsas rütmis tiirutasid. Isegi minusuguse heteromehe jaoks oli see müstiliselt võimas vaatepilt.
Pildi jaoks ei viitsinud kaugele minna, tegin siitsamast kus praegu istun.

2 kommentaari:

kaamos rules! ütles ...

Tulen , loen , lähen, mõtlen , tulen , loen...kogu aeg kisub kommentaari kirjutama, aga ei tea kuidas alustada, Ja siis ma sain aru , et see ongi loo mõte...vist. Me katame oma meeli ja tundeid nagu kehagi ebaloomulike ja mittevajalike katetega, näides need kes me tahame näida, mitte need kes me oleme tegelikult. Kui see katmine on meie tegelik loomus, siis oleks vist riietest katmata olek ilukirurgidele paradiis maa peal.Ikka teeme kõik, et näida jälle need kes me pole.

Voldemar-August ütles ...

Seda mõtet pole ma siia ridade vahele kirjutanud. Siin mõtlesin enamvähem sama mida kirjutasin. Me ei tunneta keskkonda enam oma nahaga. Me teeme otsuseid, millede kohta meil on ainult teoreetilised teadmised, kuid puudub vahetu kogemus. Me läheme kaasa programmidega, milledest meil puudub tunnetus, kuid mis tunduvad õiged kuna neid on nii hästi näidatud. Siit jõuabgi ühte teed pidi selle mõtteni mida sina mõtlesid. Kaetud meeled ja tunded, näitamaks end sellisena, kellena tahame näida. Kuna püüame näidata, et oleme meile kaasaminemiseks ettesöödetud ideedega "sama värvi", katamegi end "sama värviga".
Miski küll ütleb mulle, et see, mis ma siia just kirja panin on väga mehelik ratsionaalne arutlus. Enda katmiseks on kindlasti teisigi põhjusi. Meeldida tahtmine näiteks. On see halb, on see hea, või tasakaalukalt mõlemat. Võibolla on katmine ja tõelise olemuse nägemine ka tasakaalukalt mõlemat.
Tegelikult mulle meeldib kui lastakse tõelist olemust näha. Seepärast ma sinu kirjutamisigi lugemas käin.