pühapäev, 20. aprill 2008

Vaimustudes veeaurusest vannitoast.

Ilmselt mööduvad minu parimad aastad vannis, kõrvuni, või rohkemgi veel, vees. Nagu eilegi. Laman vannis ja imetlen lampide valgusvihkudes rulluvat veeauru. Olin just vannituba tuulutanud, niiet seal valitses karge jahedus. Vesi aga oli soe nagu supp. Tõstan jala veest ja sellelt pürgib ülespoole terve trobikond pöörduvaid, keerduvaid veeaururullikesi. Nende lauglemises on ilu ja graatsiat. Mõtete sigin-sagin lõpetab sebimise ja ühineb aururullikeste voogava liikumisega. Mõtlen, et kahju ikka, et inimese meel on ilma jäetud õhu liikumise vormide tajumisest. Milline ilu! Olen varemgi märganud, et pisut suitsu või tolmu päikesetriibus teeb nähtavaks, et õhk, mis nagu tundub tühjusena, on tegelikult pilgeni täis pisikesi ja suuri keerdjaid vorme. Kes teab mis kõik veel meie ümber sünnib, mille tajumiseks me lihtsalt võimetud oleme.Lasen kõrvad vette ja käeseljaga vanni küljel hõõrudes manan esile vaalahüüdu meenutava huilatuse. Mõtlen, et vaala ja tema keskkonna e. vee tiheduste erinevus on ju tunduvalt väiksem kui maismaa elanikel. Loogiliselt võttes peaks keskkonna tajumine vaalal olema tunduvalt parem kui inimesel. Võibolla ta sellepärast ongi kõige suurem loom, et ta lihtsalt ei taju, kus lõpeb tema ja algab keskkond. Viskan peast inimeseks olemise teadmised ja tajud ja püüan siseneda vaala olemisse. End vastu vett hõõrudes sukeldun üles ja alla. Minu ümber ja minu all on lõputu veteväli. End laisalt keerates ühinen vee liikumisega. Mina olen vesi ja vesi olen mina. Ma olen vaaal, ma olen veeeesi. Uuuuuuuu....

reede, 11. aprill 2008

Lõoke

Üks lõoke lõõritas üleval taevas. Kuidagi rahulik ja kindel tunne tuli kohe. Mõtlesin, et ega siis ainult mina seda kuule. Kõigil, kes lõokese laulu kuuldeulatuses, on ilmselt sama tunne. Kõik inimesed, koerad, kassid, putukad, puud ja rohulibled. Kõik saavad sest osa ja tunnevad sama turvalisustunnet mis minagi. Kõik ärkavad talvisest hirmust külmuda või toidupuudusest nõrkeda. Kõik saavad hirmu hülgamisest võimaluse vaimustuda. Vaimustuda valgusest ja soojusest. Sa vaata, väike lind, aga milline mõju keskkonnale.

reede, 4. aprill 2008

Väärtus...e. liimipintsli lugu.

Minu liimipintsel läks katki. Harjased tulid lupsti plekist pesast välja ja ma pidin pintsli ära viskama. Õnneks oli mul uus kohe varuks võtta. Liimipintsel maksabki ainult mingi viis krooni, niiet kas tasub sest rääkida, liiati veel juttu kirjutada. Aga tasub. See liimipintsel on mind teeninud oma kümmekond aastat. Tal oli kindel koht minu töölaual, kus ta seisis poolenisti veega täidetud klaasist purgis. Kui oli vaja liimida, pigistasin teist vähe kuivemaks, panin säuh säuh liimi ära ja jälle purki tagasi. Mõni päev ei leidnud liimipintsel üldse kasutust, mõnikord jälle oma kümme korda päevas. Aastas kulus mul nii umbes seitse liitrit liimi, kümne aasta peale siis umbes seitsekümmend liitrit. Seitsekümmend liitrit liimi olen selle pintsliga puu peale laiali määrinud. Ja palju seda liimi siis ikka ühe korra peale kulub, paar korda pintslit liimi sisse pista. Kas nüüd on arusaadav, kui mitu korda olen seda pintslit purgist võtnud, kasutanud ja jälle tagasi pannud. Pole siis ju mingi ime, kui pintslit ära visates tundsin kurbust, nagu oleksin lahkunud vanast sõbrast.
See liimipintsel on mulle palju õpetanud. Väärtusest nimelt. Kõige lihtsamad ja tavalisemad asjad võivad meie elus mängida olulist rolli. Pöörates neile tähelepanu, pöörame tähelepanu väärtusele. Liimipintsel on mulle õpetanud loobumisest. Meile kallitel asjadel tuleb minna lasta, kui nende aeg on ümber. Niiet mitte koopasügavuses viirukisuitsuses üksinduses mediteeriv valgustatu, ega ka mitte Vana Euroopa akadeemiline kõvakraega õpetlane, vaid lihtlabane liimipintsel on mulle andnud teadmisi, mis on nii mõistusega mõistetav, käega katsutav kui ka südamega tuntav. Vat see on alles väärtus.