pühapäev, 30. märts 2008

Supermarketi parkimisplats.

Istun autos, supermarketi parkimisplatsil. Tütar läks poodi süüa ostma, mina aga istun ja kuulan muusikat. Hm, parandus, mitte ei kuula, vaid kuulen. Inimesed lähevad autodest poodi ja tulevad poest suurte kandamitega, istuvad oma autodesse ja sõidavad siis minema. Mina aga istun ja veeretan mõtteid. Mõtlen tööst, remondist, mida süüa teha ja mis tegemised on vaja teha, ning kuidas neid teha. Lõpuks on muusika see, mis mõtlemisele sootuks teise suuna annab. Õigemini küll see, et muusikale tähelepanu pööran. Päris hea musa on. Helid on puhtad, mahlased. Neis on sügavust ja kaja. Kooskõlad ja rütm on hästi paigas. Ei mingeid loksumisi ega eksimisi. Kõik on hästi lihvitud ja särav. Ei midagi üleliigset ega häirivat. Pagan, vähehaaval hakkab see mulle pinda käima. Tundub, nagu vaataks täiusliku make-up-iga tüdrukut. Nägu, mille proportsioonid, toonid, sümmeetria on kõik täpselt paigas, ainult et nägu ei peegelda hinge, oleks nagu nuku nägu. Näe, üks sellise näoga kõndiski just autost mööda. Vaatan jahmunult oma mõttenõksatuse realisatsiooni. Jahmatus raputab minust välja igapäevamõtete tallamise tardumuse. Korraga olen oma kohalolekust supermarketi parkimisplatsil vägagi teadlik. Edasi tagasi tõttavad inimesed näevad välja väga raadiost kostva säravpuhta, kuid hingetu, muusika moodi. Nende näod, nende riided ja isegi kõnnak on ilus, korralik, tõtlik, asjalik, kuid hingetu. Nägudelt peegelduvad mõtted, mida osta, mida teha, kust saada, kuidas hea välja näha on kõigil nii ühtemoodi sarnased. Kuskilt ei paista vaimustust, ekstaasi, eksistentsiaalsust. Muidugi, see on ju supermarketi parkimisplats, mis suuri tundeid siin ikka olla võiks.

1 kommentaar:

Tiiu ütles ...

Aga näen, huvitavad mõtted ju said olla!