laupäev, 16. veebruar 2008

Intiimsus

Intiimsus? Mis see on? On see kaks alasti inimest jagamas kallistusi. On see ehk katmata hing, valmis nägema ja olema nähtav oma tõelises olemuses. Seksi intiimsuseks nimetamist olen ikka tähele pannud. Hingega seostamist vähe harvem, aga noh, sõnadele täpsete tähenduste otsimine on ikka olnud üks tänamatu tegevus. Igaüks näeb asju just selle nurga alt nagu talle paremini sobib. Kuigi, intiimsus polegi ju üksnes inimeses olev nähtus. Ka universumis on intiimsuse idee olemas. Vaadates "väljapoole", näeme teisi inimesi, ainetest koosnevaid asju, planetaarseid taevakehade süsteeme ja nendest süsteemidest koosnevaid suuremaid süsteeme, lõpmatut maailmaruumi. Vaadates "sissepoole", näeme DNA-d, molekule ja aatomeid ja süsteeme millest koosnevad aatomid, lõpmatu hulga ideede tervikuks seostumist. Niiet tundub, vaated "sisse", "välja" on vägagi sarnased nii ehituselt kui mahult, ainult vaade "välja" on materialistlikum" ja vaade "sisse" on idealistlikum. No ja mida räägib meile teadus näiteks geenide kohta. See, mis on "sees", määrab ära selle mis on "väljas". Eks ole mõtegi teo määrajaks. See jutt on mõtetest seksuaalsusest, hingest ja nende seosetest minu pilgu läbi.
Imestan ikka vahest, kui kergelt hüljatakse sisetunne ja elatakse üksnes selle järgi mis väljaspoolt paistab. Vaadatakse silmaga, katsutakse käega ja seksitakse suguelunditega. Pole siis ime kui nähakse illusioone, ostetakse pigem hästi promotud rämpsu kui vajalikku ja armastatakse seni kuni kirge jätkub. See seksi ja armastuse seos on minus ikka hämmastust tekitanud. Mis tundmusi tekitab sõna armastus? Pühadust, austust, rõõmu ja sära silmadesse. Ja olulisim. Tingimuste puudumist. Armastus ei käi tahtmiste ja saamiste järgi. Pole nii, et tahad armastust ja siis saad seda, sest keegi annab. Pole ju nii. Seksiks on vajalik armastus. Noh mitte just alati, kuid jätame need jutud teiseks korraks. Räägime armastajate seksist. Kirglik seks on, kus naine tunneb end armastatuna, tahetuna ja mees on kirglikult naise järgi hull. Kas on tuttav loogika? Huvitav kas märkasite ka ebakõla selles loogikas? Kui armastus on tahtmiste vaba, siis armastusest tulev seks põhineb sellel mida armastuses pole. Tahtmisel. Hea küll, võibolla poleks õige öelda, mees tahab. Naine ju tahab ka. Hm. Jälle see sõna. Tahab. Kas saaks kuidagi seksi kirjeldada ilma sõnata tahab. Kui siis võibolla ehk ... . Intiimsus. Just selles katmata hinge mõttes. Kui kaks inimest ühinevad seksiks hinge intiimsuse tasemel. Paljastades mitte ainult keha vaid ka hinge. Aga siis poleks see ju enam kirg. Miks? Seepärast et kirg on suunatud teisele inimesele. Intiimsus on see mis on inimese sees. Selle asemel et kaks inimest saaksid kirglikult üheks, on kaks inimest kahekesi. Võibolla oleks asi selgem kui me ei räägiks seksist, vaid millestki muust. Näiteks loomingust. Kui paneme loomingusse kogu oma kire, oleme suunatud sellele mida loome. Kui loome intiimselt, siis peegeldame seda mis on meie sees. Kindlasti on paare, kelle jaoks mõte, et seksimisel ei pühendutagi jäägitult teineteisele, vaid ollakse ka ise, tundub vastik, isegi perverssne. Ja on paare, kes hingede intiimsusest leiavad just selle eksistentsiaalse rahulduse mida hing otsib. Probleem on siis, kui üks partneritest on väljapoole suunatud kirglikusega, teine aga hingelise intiimsuse vajadusega. Ja kuigi võib tunduda, et noh, oma viga, tuleb paremini partnereid valida, siis. Jama puha. Enamus maailma inimestest esmalt abiellub ja siis alles õpib armastama, kui õpib. Abielud sõlmitakse taevas ja pigem on reegel see, et paariks saavad erineva seksuaalsusega inimesed. Muidu tuleksid nad sellesse ellu ju ainult nautima, mitte õppima ja see oleks juba vastuolus elu kõrgemate seadustega. Ah et mida siis teha? Mõtlen, tähtis pole mitte tegemine vaid mõtlemine. See mis on "sees", määrab ära selle mis on "väljas". Kui suudame erinevust näha ja sellest õppida, saab kõik korda.
Intiimsus. Milline see on? Tahtsin siia põhitõeks kirjutada tõe rääkimise, kuid see vist ei oleks päris õige. Tõdegi võib vahel haiget teha ja olles intiimne nii enda kui teiste suhtes, ei saa sellist võimalust mitte arvestamata jätta. Aga tõesti, endast tõese pildi andmine oleks intiimne. See tuleks ilmselt välja sellistel hetkedel, kus tõe rääkimine sel konkreetsel hetkel tooks kaasa ebameeldivusi. Näiteks. Naine küsib mulle sügavalt silma vaadates, kas sa armastad mind. Olles tõeliselt intiimne vastaksin ma. Kallis, ma olen väsinud ja kõht on tühi, armastus ei tule mulle praegu mõttesegi. Ilmselt vastan siiski. Muidugi kullake, ma armastan sind, millega olen juba astunud sammukese intiimsusest intiimsusetuse poole. Olgu olgu, see ei olnud nüüd kõige parem näide ja naljaga pooleks niikuinii. Proovin nüüd tõsisemalt. Hm. Elus tuleb teha valikuid. Valida elukaaslast, valida südamelähedase ja tulutoova töö vahel, valida toimimist südametunnistuse või üldtunnustatud normide järgi. Vahel langevad need valikud kokku, vahel aga mitte. Kas suudame endaks jääda ja valida sisetunde järgi. Või alistume väljaspoolt tulnud survele. Ei tasuks vastusega kiirustada. Mõelge enne, kas räägite kaaslasele kõigest mis hingel. Kas töö mida teete on teile südame järgi või lihtsalt sattus ette selline tasuv liin. Kas järgite üldtunnustatud autoriteete, või on autoriteedid ainult juhendajaks. Mõtlemise aga teete ikka oma peaga. Kas seksuaalsuses oleme mina ise, või järgime sealgi väljast tulnud norme ja võtteid. Ja muidugi. Kas peame reaalsuseks seda mis on nähtav, katsutav, haaratav, omandatav, mõõdetav, hävinev. Kas mõte on reaalsus. Absoluutne intiimsus on muidugi absurdne ja ka täiesti ebavajalik, kuid hüljates intiimsust üha enam ja enam, saame ju lõpuks varjuks illusioonide maailmas, eksisteerides vaid tinglikult.
Kui oleme täiesti intiimsusetud, millised siis oleme. Sisemist mina siis ju enam pole ja ühel õlal istuv saatan ja teisel istuv ingel ka enam nõu ei anna. Ainus vahend jääbki ainult väljaspoolt. Traditsioonid, reeglid, seadused, ettekirjutused, normid, määrused, juhendid, õpetused. Oh kui palju sõnu on tehtud määratlemaks väliseid valikuid. Sisemiste jaoks vaid: südametunnistus! Kui oleme intiimsusetud, ei saa me end tunda õnnelikuna, vaid saame teha end vaid meeldivaks ja teisigi kohelda ainult meeldivuse järgi. On ju õnnelikus puhtalt sisemine (intiimne) tunne ja meeldivus välise suhtluse vahend. Kuid oh häda, kui hakkame iseend hindama meeldivuse järgi. Kui oleme intiimsusetud on raske olla üksi. Tundub, nagu üksi olles polekski midagi, tühjus.
Intiimsuse eelduseks on turvalisus. Keegi meist ei puista südant vaenulikus keskkonnas. Ma ei mõtle siin vaid füüsilist turvatunnet. Eelkõige, kuidas meie hinge striptiisi suhtutakse. Võetakse see vastu avali südamega, või näidatakse näpuga ja irvitatakse, ehee, napakas. Teisisõnu, intiimne saame olla sellega, kes ka ise on intiimne. Intiimsuse eelduseks on keskendus. Olles oma tähelepanu suunanud mingile objektile või tegevusele, ei ole samal ajal võimalik intiimne olla. Selleks et olemist tunda, peab seda tunnetama, ehk teisisõnu, suunama tähelepanu sisemaailmale.
Kui intiimsus kahe inimese vahel on kord juba kadunud, on raske seda uuesti taastada. Nagu juba ennist ütlesin, selleks, et olla intiimne, peame tunnetama ka partneri intiimsust. Minna avatud südamega selle poole, kes sinu suhtes on kaitsepositsioonil on raske ja nõuab suurt eneseületust, kuid siiski on see võimalik. Ilmutades intiimsust ise, teeme kergemaks selle ka teisele.
Seks võib olla nii sisemisest sunnist kui välisest traditsioonist või meeldivusest. Ka seks võib lähtuda üldtunnustatud tavadest, kus alati saab öelda: kõik ju teevad nii. Kuid võib olla ka see mis otse hingest tuleb. Kaugel tavalisusest ja normidest. Ma arvan, siin on peidus üks enamlevinuim põhjus, miks pikka aega koos elanud paaride seks kipub jahtuma. Ajal, kui ollakse noored ja armunud, armastusest pimedad nagu öeldakse.Tähendab see ju, et ei nähta partneri tõelist olemust, tema intiimsust. Mõelge endagi nooruse peale. Kui paljukest te siis õigupoolest teadsite oma partneri tõelisest olemusest. Valdavaks on kirg, seksuaalne tõmme. Jäädes selles faasis pidama, ei avata teineteisele oma intiimsust. Kirg aga teatavasti jahtub.
Kas intiimsust on või mitte, on hõlbus seksuaalsuse järgi vaadata. Kas alasti keha näitamine oma parnerile on loomulik ja rahuldust pakkuv, või püütakse seksida nii et alastus poleks nähtav. Kui olete tulnud duši alt või vahetate riideid ja kaasa astub ootamatult sisse. Kas püüate instiktiivselt oma alastust varjata. Või on teil hoopis ekshibitsionistlik vajadus oma füüsilist intiimsust demontstreerida. Igatahes, kui ei tunta end vabalt oma alasti kehas, on tegu intiimsuse puudusega.
Ah, et mis see seksuaalsus üldse siia asjasse puutub. Jutu mõte on ju selles, et on kaks maailma aspekti. Materiaalne, mida saab näha, tunda, kus saab ringi reisida et teda veel võimalikult palju näha. Ideaalne, mida saab tunnetada, mille paremaks nägemiseks pole vaja muud kui hüljates kõikke materialistlikku keskenduda olemisele. Seks on võimeline neid kahte aspekti ühendama. Kui seda ainult tahame.

2 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

"Seksiks on vajalik armastus. Noh mitte just alati, kuid jätame need jutud teiseks korraks."
Ootan seda "teist korda" ... päriselt..

Ja oma alasti kehas ei tunne ma end hästi seepärast, et minu arvates ei ole see nii ilus kui teistel minusugustel. Sellepärast häbenen ka oma abikaasat. Tahaksin olla ilusam ja ei soovi kedagi traumeerida oma inetusega. Seepärast ei meeldi käia ka rannas ja ujulas ja teistega koos saunas.
Ilmselt ei suuda ma olla nii õnnelik kui oma kehaga rahulolev inimene, kuid seksuaalse rahuldatuse üle ma ei kurda - abikaasa on minu veidrustega harjunud.
Intiimsus - arvan, et elab ka riietega kaetud inimeses :)

Anonüümne ütles ...

autor ei väidagi, et intiimsus on füüsiliselt alasti olek, loe ikka kogu tekst korralikult läbi ;)
intiimsus on see, kui sa ei häbene oma hinge paljastada.
Sa võid ka väga koleda kehaga olla, aga ikkagi väga intiimne inimene
ja kole keha on vist suhteline mõiste ka ;)