laupäev, 5. jaanuar 2008

Vannis. Kõrvad vees.

Õigustan täielikult oma kalade tähemärki. Keskmiselt kaks korda nädalas käin saunas. Kaks korda vannis ja olenevalt aastaajast kord kuni seitse korda päevas dušši all. Igasse vähegi ujumiskõlblikkusse ujumiskohta hüppan kindlasti sisse, teenides sellega alailma ära kaaskodanike üllatunuid pilkke. Aga seekordne jutt on vannist. On teine Baltekos tehtud, akrüülist, mitte et ma teaks, mis ühend akrüül on, kuid selle jutu jaoks on materjalil oluline tähendus. Nimelt on sel plastiku moodi materjalil omadus krigiseda, kui märja nahaga mööda selle pinda hõõruda. Vannis olles on mõlemad tingimused täidetud. On piisavalt märga ja suures koguses paljast nahka. Istun siis vannis ja libistan näpuga mööda selle siledat pinda. Krigiseb. Hõõrun jalaga ja krigiseb jälle. Lasen ka kõrvad vee alla ja võtan kõik jäsemed kasutusse. Aeglased, sujuvad liigutused annavad hääled, nagu vestaksid vaalad oma veealuseid jutte. Kiired katkendlikud kriginad aga meenutavad kangesti dšässi. Teate küll, sellist, kus jääb mulje, et nootide kõrgused ja kestused on täiesti meelevaldselt valitud. Ometi on selles seosetuses olemas oma lummav võlu. No teate küll. Kiiks, kääks, tiuks, käääääks, tigi, tigi, viääuuouuuu. Silmad kinni, kõrvad vees, olen täielikut helimaailma meelevallas. Ununevad kombed ja etiketid. Enam pole ma soliidne halli habeme ja õllekõhuga vanahärra, vaid lustin vees kui teismelise-eelne poisike. Vett lendab üle vanniääre kui siblin vees kui lõbus kaheksajalg. Hea et keegi vannituppa ei juhtunud astuma. Tea, mis ta siis küll minust mõelda oleks võinud.

2 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Mina tunnen sind sa põle vanahärra

osaline ütles ...

Piilus pisipõnn üle õla: "Tal on nii pikad jutud! Kuidas? Kas ta kirjutab raamatust maha? Mitte keegi ei suuda nii pikka juttu kirjutada!"
:D
Ja praeguseks jõudis temani teadmine, et "Harry Potteri" on kirjutanud AINULT ÜKS INIMENE!!!