teisipäev, 1. jaanuar 2008

Reisijutt Egiptusest

Meie, kes me pole Soomeski käinud, sattusime korraga Egiptusesse. Sattusime on õige sõna, kuna see ei olnud hoolikalt kaalutud minek. Mõte küll oli, kuid otsuse mineku kohta tegi siiski meie eest poeg. Olulised asjad ei tule planeerimise peale, nad lihtsalt juhtuvad.Terve suvi sai tööd vehitud niiet kukal vahus ja mõtlesime ikka väheke reisida, kuid ikka kippus see mingite pisiasjade taha kinni jääma. Ükspäev pistis poeg meile piletid pihku, igatahes väga kena temast, ütles et minge. Ja läksimegi.
Sharm el Sheiki lennujaamas,kõrvad lukus, üliõnnelikena et kindel pind jälle jalge all, saime esimesed ristsed Egiptuse turismindusest. Eestisest keskkonnast tõmmude Egiptuse meeste (just meeste) maailma astumise esmamulje oli kohutav tohuvabohu. Mõte, et valitseb kord ja süsteem mille järgi on võimalik organiseeritult hotelli jõuda, tuli kähku minema visata ja püüda leida sellest sagivast massist vihjeid bussi asukohast. Kamp plakatitega vehkivaid ja omaarust vene keelt rääkida püüdvaid kohalikke püüdsid ihu ja hingega meile selles ülessandes abiks olla. No keelest ei olnud küll mingit abi. Plakatid ja zestid aga juhatasid meid siiski bussidesse. Fakt, et kõik sinna ka jõudsid, näitas, et süsteem siiski töötas. Sõit Coral Bay kuurorti ei olnud pikk, natuke ehmatas pisikeste, mustas vormis automaatidega meeste hulk, keda teepeal nägime. Pärast saime teada, et need mehed on seal enamasti turistide kaitseks. Sissepääs meenutas mõneti vene sõjaväeosa pääslat. Effekti võimendas kogu kuurorti ümbritsev okastraataed, niiet korraks käis läbi veidravõittu hirmujõnks. Aga ei, ei olnud vangla, lihtsalt omaette kuurort, millel isegi oma, muust maailmast erinev, tunni võrra ees olev aeg. Kontrastiks traataiast väljaspool valitsevale kiviklibusele tühjusele, laius aia sees paradiis. Palmid, kahe ja kolmekordsed üleni valgeks võõbatud majakesed nagu araabia unenäos, kristalselt klaari veega basseinid, kilomeetrite kauppa laugjalt vonklevaid kiviaedu ja muidugi kümneid ja kümneid tõmmusid naeratavaid nägusid, kes vähimagi turisti ilmutatud kimbatuse peale kohale joostes oma abi pakkusid. Ja muidugi, koos paljude harjumuseks saanud asjade kadumisega, oli kadunud ka maapinna tasasus. Tee mäest üles, mäest alla, iga maja eri kõrgusel. Selleks, et kuhugi välja jõuda oli vaja ka omajagu õnne. Enamasti viisid kõik teed ikka kuhugi välja, kuid võis olla ka tee ootamatu lõpp ja soovitud kohta saamiseks tuli teha ootamatult pikk mäest üles, mäest alla teekond. Milline vaade kõrgeimast punktist! Hotellis rõngastati meid sinise plastikkäevõruga ja varustati kaardi- ja toitlustussüsteemiga. Algul võttis selline sotsialismi meenutav kord veidi nõutuks. Seda enam, et esmapilgul oli asi vägagi segane. Iga söögikorra jaoks erinevad kohvikud, paketi hinnas olevaid jooke võis saada ainult ettemääratud kohvikutest ja basseinidest. Mujalt sai ka, kuid siis tuli juba eraldi maksta. Ühelt plaasilt said käterätiku kaardi ettenäitamisel, teiselt jälle ei saanud üldse. Kohvikute ja muude kohtade nimetused instruktaasis ja kaardil ei klappinud üks üheselt. Kui asja selgeks saime, tuli arusaamine, et kogu see korraldus oli ikkagi turisti hüvanguks, et ta näiteks ei peaks basseinis joogisoovi tekkimisel rahakotti otsima minema. Et erinevate hindadega puhkusepakettidel oleks erinevad võimalused vastavalt nende maksumusele. Paistis, et teede süsteemil, mis enamasti viisid kohale, kuid mitte alati, oli olemas sarnasus organisatoorse süsteemiga, kus samuti oli vaja teada milline valik võimaldab saavutada soovitut ja milline mitte. Ka toitlustuse „rootsi laud“ võimaldas süüa just seda ja just niipalju, kui süda soovis. Milline efektiivsus, nii toidu kasutamises, kui söögikoha läbilaskevõimes. Tõsi, jäid silma mõned erandid, kes ise endale tõstetud söögist märkimisväärselt palju alles jätsid. Miks küll nii! Hmm! Kuna toidud olid nii head ja koguse piirangut polnud, läks küll vaja kaameliannus enesedistsipliini, et mitte sattuda liigsöömisse. Transport kuurordi piires, mis jala läbikäimiseks liiga suur, oli tasuta. Pisikesed põrisevad „taf-taf“ bussid sõitsid ööpaev läbi. Neil olid küll oma peatused, kuid vähimagi soovi ilmutamisel peale või mahaminekuks, pidasid nad ülima vastutulelikusega kinni. Üldse tundus, et kuurort on üks suur hästi organiseeritud masinavärk. Ühest otsast lähevad väsinud stressis turistid sisse ja teisest otsast tulevad puhanud, päevitunud, rahulolevad turistid välja. Muretus, päike, basseinid, punane meri oma hämmastavate korallide ja värvidest tulvil igas suuruses kaladega. Kogu maastiku ja arhitektuuri mitmetasandilisus ja vaimustavad vaated. Stress hajus nagu oleks teda suure luuaga pühitud. Üks asi jäi silma. Ehki kohalikud olid turistide teenistuses, teenindades ja ümmardades neid, võisid saada küllaltki jäise kohtlemise osaliseks, kui püüdsid ilmutada üleolekut. Eestis on tihtipeale klient nagu kuningas, kõrgemal astmel, teenindaja aga rohkem alamas seisuses. Mõlemad pooled tunduvad sellist seisu aktsepteerivat. Ütlusgi olemas: klient on kuningas. Egiptuses sellist klassivahet ei tundnud. No vähemalt mina mitte. Klient ja teenindaja olid võrdsel tasemel. Otsekui sipelga ja lehetäi sümbioos. Egiptlane küll hoolitseb turisti eest, kuid mitte kui ori, vaid nii lihtsalt on vaja teha, et turist rahapisara välja pigistaks.
Hea küll, kuurort kuurortiks, kuid see ei ole ju tõeline Egiptus. Niisiis võtsime bussiekskursiooni Kairosse. Sõit läbi öiste mägede oli elamus omaette. Kuigi oli ju teada et homne päev tuleb raske ja targem oleks silma looja lasta, oli siiski kahju vaatepilti lihtsalt maha magada. Mitte ainult kummituslikud kivihunnikud, vaid ka õhkkond. Kuskil seal pimeduses istub vaiba varjus hasisist läbiimbunud beduiin. Milliseid mõtteid ta küll mõtleb või milliseid unenägusid näeb. Isegi õhust oli tunda, et ümberringi on vaid elusloodusest tühjad mäed. Ah, lõpuks vajus silm ikka kinni. Päevavalgus tõi nähtavale Egiptuse oma ehedas ilus. Kiviklibu, kiviklibu, mingi betoonikamakas, praht, kilekotid, kiviklibu, liiv. Ei rohtu, ei puid. Tee ehitusest jäänud teeäärset segadikku pole keegi üritanudki siluda, prahti pole püütudki korjata. Taamal mägede nõgudes valendab midagi. Giid ütleb, need on kilekotid. Prrr. Üks pommilehter on teeveerel. Elektriliinid. Madalamad kui meil, pikemad kui meil. Palju pikemad. Need pidada muide olema ehitatud kadund NL poolse abina. Samuti ka Egiptuse ainuke Assuani hüdroelektrijaam, mille elektriküllust ja odavust näitasid pidevalt igal pool põlevad tuled. Sõidame mööda asulast, tervenisti piiratud kõrge kiviaiaga. Tükk maad tühja maad ja jälle asula, ning jälle aed ümber. Ei mingeid laialivalguvaid külasid. Kui on asula, on seal majad tihedalt külg külje kõrval ja kogu asulal kõrge aed ümber. Siis aga jälle kilomeetrite kauppa täiesti tühja maad. Palju oli mingeid kummituslikke asulaid. Keset tühja maad on keegi ehitanud kümmekond ühesugust kahekorruselist majakarpi. Ainult karbid, ei midagi muud. Varsti jälle. Nagu oleksid nad sinna kasvanud. Laev. Ja jaa. Laev keset kiviklibust kõrbe. Tegelikult isegi mitu laeva. Suessi kanal pidi olema Egiptuse jaoks suuruselt teine sissetulekuallikas. Number üks on turism. Suessi kanali aluse tunneli läbinud, oleme Aafrikas. Aaa, aa, Aaffrika. Teeääred näevad välja täpselt samuti kui Siinai poolsaarel, kuid tunne on nüüd hoopis Aafrikasem. Ka asulaid hakkab olema tihedamalt. Annab tunda tsivilisatsiooni omadus koonduda keskuste ümber. Eriti veel sellise keskuse nagu Kairo. Jeruusalemmani 430 kilomeetrit. Vaaraode, püramiidide, ristiusu, islami sünnikoht. 20 miljonit (loetud) elanikku, Niilus, suursugusus ja viletsus, kõik ühes linnas. Moosese teekonna algus. Koormate all vankuvad eeslid. Hea et saab sõita bussiga, sest mis kasu oleks kõndimisest sellises linnas. Lõpuks näeme ka kohalikke naisolevusi. Vähe, kuid siiski. Giid seletab naiste vähesust kohalike traditsioonidega, et naise koht ongi kodus pliidi ääres. Tema märkus, et ka Eestis võiks rohkem seda süsteemi järgida, kutsub esile bussis viibivate naiste kurjakuulutavad häälitsused. Egiptuse naised aga pidid süsteemiga rahul olema. Eks igaüks võta asju oma rikutuse tasemelt. Seksist Egiptuses ei räägita. Pornograafilisi ega erootilisi ajakirju ei müüda. Üldse valitseb seal seksi koha pealt täielik vaikus. Eks sel ole head ja vead. Kuna puudub igasugune informatsioon seksuaalelust, on tavaline, et vastabiellunutel pole aimugi, mida magamistoas ette võtta. Teisalt võimaldab seksuaalelu stampide puudumine läheneda asjale just sellest kõige isiklikumast küljest. Kairo näeb välja nagu suurlinn ikka. Majad, nii madalad kui kõrged, nende vahel ja kohati suisa läbi kulgevad sildadel sõiduteed ja nende all valitsev mustus ja viletsus. „Surnute linn“ on klass omaette. See on küll tegelikut hauakambritest koosnev surnuaed, kuid nüüd elab seal vaesem ühiskonnakiht, oma miljon elanikku, hauakambrites, mis vaevalt inimesekõrgused, pooltel pole katuseidki peal. See asub all orus, millesse kogunenud päikest sunmmutavad sudu ja liivatolm muudavad selle linnaosa eriti araablaslikut kummituslikuks. Kairo liiklus. Oooh, mina jääksin seal kindlasti hätta. Sõiduread on küll maha märgitud, kuid kõrvuti sõidab just niipalju autosid kui mahub, ja neid ikka mahub, nii kiiresti kui saab, ja ikka saab, nii väikeste pikivahedega kui võimalik, muidugi väikestega. Kõige selle juures on imestamisväärne, et kahe Kairos viibitud päeva jooksul ei näinud ma ühtegi avariid. Paljud autod aga meie tehnilist ülevaatust küll mingil tingimusel ei läbiks. Kohalik taksosõit on omaette elamus. Hind on mõistlik kokku leppida enne autosse istumist. Pool maha kaubelda on tingimise keskmine tase. Kui rohkem suudad, oled kõva mees. Kui küsid hinna kohale jõudes, maksad kolme- neljakordselt.Taksoga tasub sõitta, sest meie hindadega võrreldes on takso seal üliodav. Kuna taksojuhid püüavad ummikuid vältides lühemaid otseteid sõitta, satud tänavatele, mida suures ekskursioonibussis liigeldes ei näe. Pimedad sillaalused, kitsad tänavad, eeslid, lastekarjad, keegi müüb hobuvankrist banaane. Pole elu sees nii palju banaane korraga näinud. Lehmad mäletsevad. Üks lehm on siruli otse sillutisel, pea seal kõrval maas ja veri voolamas rentslisse. Seal see lehm siis tükeldadakse, küpsetatakse ja süüakse. Säh sulle euronõuded. Keset pikka ja pimedad tänavat istuvad maas kolm meest, silmad pahupidi peas. Kaubamajas tormavad kui tuuleiilid teismeliste hordid. Neid korralekutsuvate meeste pihus vihisevad hirmuäratava välimusega piitsad. Üks meie grupi tüdruk rääkis pärast, et oli seal kaubamajas saanud totaalse ahistamise osaliseks. Korraga oli teda katsunud niipalju käsi kui kehale mahtus. No ta päästeti sealt ikka ära, aga hirmus kogemus sellegipoolest. Öösel magasime hotellis kui notid. Järgmine päev läksime siis püramiidide juurde, kaasas giidi põhjalikud õpetused, kuidas vältida kohalike suveniirimüüjate ohvriks saamast. Mitte ainult suveniiriostmise mõttes, vaid neil pidi seal olema täiuslikult lihvitud koostöö, kuidas panna väikese nendepoolse kingitusega turist sellisesse piinlikku seisu, et vaeseke pärast sealt pääsemiseks mitmekümnest või sajast eurost nõus loobuma on. Sellise kõva ettevalmistuse peale oskasime suveniirimahviat täielikult ignoreerida, millest viimased ka päris kiiresti aru said. Püramiidid ise aga paistsid eemalt vaadates naeruväärselt väikesed, tundus, millest küll selline lament nende ümber. Lähedale jõudes aga lendas selline iseteadlik ülbus küll kõige nelja tuule poole. Päris püramiidi jalamil seistes täitus hing aga ülima aukartusega. Vahest mõnes kirikus või kirjeldamatu vaatega looduskaunis kohas olen tundnud pühadusevärinaid, kuid see ületas kõik eelnevad kogemused. Ja ega seal ju muud polnud kui turistide jõugud, relvastatud valvurid kaamelitel, segadus, kaamelisitt ja suured kokkukuhjatud kivimäed. Aga. Ka minusuguse keskealise mehe võttis see põlvist nõtkuma. Nojah, võibolla ehitusmehaanikast kaugel seisvale noorele naisterahvale ongi see ainult üks kividest poollagunenud vorm. Mina, kes ma ka omajagu kive olen müüriks ladunud, vaatasin seda monstrumit ja kujutlesin kuidas kõik need kivid sinna ükshaaval kohale on veetud, kui täpselt nad omavahel kokku on sätitud ja KUI PALJU tööd on selleks kulunud. Just see töö hulk on see, mis võtab reaalsuse võdisema ja juhib mõtteid mööda pühaduse radu liikuma. Käisin ka püramiidi sees. Naine ei julgenud, ütles, kardab vaarao needust. Mina ei oleks aga mingi hinna eest seal käimata jätnud. Ehkki jah. Natuke ikka ehmatas see käik ära küll. Kõnnid seal poolküürakil, mööda käikku alla, jupp maad horisontaalselt ja siis jälle üles. Käik on kitsas ja madal, peakohal aga miljonid tonnid kive. Lambid küll põlevad, kuid kui need äkki peaksid kustuma, oleks pimedus pimedatest pimedaim. Kambris sai hinge tõmmata. Kuid mis hingetõmme see oli. Kunagi varem ei ole ma kopsudesse tõmmanud sellist õhku. Õhk, nagu oleks see kivist välja imetud. Üldiselt olid käik ja kamber pidevas jorus liikuvat rahvast täis, kuid oh imet. Korraga leidsin, et seisan kambris täiesti üksi. Sulgesin silmad ja keskendusin. Näen vägagi selgelt, seisan kuskil kõrgel ja vaatan alla kõrbesse. Pagana selge vaade. Avasin silmad ja uurisin ehitaja terase silmaga kiviseid seinu. No mida hullu küll. Seinad polnud nii sirged et oleks täielikut reaalsustunde ületanud. Paarikümne meetri peale tundus kõikumist tasapinnast ikka sentimeeter või kaks olema. Kuid see polnud ju krohvitud sein vaid kõige pesuehtsam „tahutud“ kivi. Polnud näha ühtegi liitekohta, ühtegi viga. Mõtlemise insenerlik pool ajas ennast tagajalgadele püsti ja protesteeris valjuhäälselt. See pole võimalik. Kuid, ise ma seal seisin ja ise seda vaatasin.. Oh, püramiidist välja saades pühkisin otsaeest higi. Ja mitte ainult füüsilisest pingutusest. Muidugi avaldasid muljet ka sfinks ja balsameerimiskamber. Kuid siiski olid püramiidid need, mis panid end tundma tolmukübemena mitte ainult ruumis vaid ka ajas. Kairost jäi palju mälestusi, kõikki ei jõua üles kirjutada. No mõned eredamad. Näod. Pole ülbeid, maailmanabalikke ilmeid. Kaupmehed püüavad sul nahka üle kõrvade tõmmata, kuid nende nägudel ei peegeldu kunagi lipitsust ,pugejalikust, ega nahaalsust. Sulle naeratatakse ja lehvitatakse, naeratustes pole võltsi, nagu meil liigagi tihti näha võib. Ei ühtegi purjus nägu. Islam keelab alkoholi. Kuid tundus mulle, pole asi niivõrd usulises keelus, kui traditsioonis. Liikluses ei näita keegi näppu ega hambaid. Sõidetakse just nii nagu saab. Kui ei saa, ei ilmuta keegi selle üle pahameelt. Keset kõige suuremat liiklusummikut võib korraga risti üle kõikide sõiduradade liikuda hobune vankriga. Ja ime küll, ta saab sealt läbi. Kõikjal vedeleb praht ja sodi, kuid neid omadusi ei peegeldu inimeste nägudelt. Kummaline, kummaline Kairo. Pärast Kairo siginat saginat kuurorti naastes, tundub selle paradiislikus veelgi rõhutatumana. Terve päev soolastes sulisevates mullivannides vedelenud, mõelda vaid et mõne päeva pärast on jõulud, tundub Kairo sumin ja lõppematuna tunduv autode tuututamine veel ainult kauge kajana. Nädal Egiptimaal lendas mööda nagu niuhti. Kummaline, kuidas selle „niuhti“ juures niipalju elamusi jõudis koguneda. Arvestanud ümber aega, teisendanud kroone naelteks, dollariteks , eurodeks ja vastupidi, proovinud pihta saada hinnale, kui see nii veniva väärtusega on, püüdnud tungida meile nii võõra ühiskonna liikmete mõttemaailma, mõistmaks nende omapära. Maa (peale Niiluse oru muidugi), kus taim või puu kasvab ainult siis kui inimene talle selleks mulla ja vee võimaldab. Liiklus, mis vaatamata liiklusseaduste puudumisele nii koosttöövalmilt sujub. Võibolla tähendab see, et reeglite ja juhiste puudumine õpetab asja sisuliselt võtma. Võibolla tähendab see, et meie duaalse maailma seaduspärasusi arvestades on igas seaduses ka alge selle rikkumisele. Rikkus ja vaesus paistavad kontrastsed. Nojah, seda on meil kodus ju kah. Üldine mulje Egitusest oli mulje vaesest riigist. Keskmine palk ju ka naeruväärne 50 dollarit. Võiks ju rohkem pingutada, õppida, rohkem ja efektiivsemalt tööd teha. Leiutada nippe ja võtteid kuidas rohkem raha kokku ajada. Müüja maha kõik loodusvarad. Päeval ja ööl ainult raha peale mõelda. Ehk tuleks siis õnn ka Egiptuse õuele. Või on targem lahendus lasta teiste riikide turistidel raha riiki tuua. Kasutada sellist loodusresursse mitte raiskavat sissetulekuallikat nagu Suessi kanali rent. Elektrit toota samuti loodust koormamata Assuani hüdrolektrijaamas. Naftat mitte müüja riigist välja, vaid kasutada seda ainult oma maa tarbeks. Siis aga istuda vesipiipu imedes vaibal ja vaadata kuidas aeg lendab. Mis küll seda inimest õnnelikuks teeb? Koju jõudes avastasin, et vaatamine on kõvasti muutunud. Asjad, mis enne tundusid nii vajalikud ja tähtsad, tunduvad nüüd nagu raudnaelad mis mind maailmapildi külge kinni on naelutanud, piirates minu ühinemist universumi dünaamiliste muutustega.
Ahjaa, bensiiniliiter maksis seal kolm ja pool krooni.

3 kommentaari:

osaline ütles ...

Kui kaasa käsiks mul kunagi romaani kirjutada, paluksin, et Sina selle "Pisuhänna" valmis teeks. Ja esimene auhind on samahästi kui käes! :D

Tiiu ütles ...

Häid uusi mõtteid kogu aastaks!

:-)

Voldemar-August ütles ...

osaline- Kas esimene auhind on ka rahaline. Kui nii, siis kasud pooleks. Sobib?
Kõikke head Sulle.

Tiiu- no tänud. Sa vaata vaid, kui lihtne ja loogiline on teisele inimesele vaimseid väärtusi soovida. Proovi sa teisele head uut raha soovida. Pole pooltki nii lõbus.