reede, 25. jaanuar 2008

Mure

Niikaua kui mäletan on see mure mul ikka olnud. Ju ta siis tuli juba lapsepõlves. Mäletan muret kui midagi hiiglaslikku, mis vaatamata minu abitutele püüetele pääseda, mind täielikult enda alla mattes muserdas ja lömastas. Ei teadnud ma siis , mis on mure olemus ja miks ta tekkinud on. Oma lapsemeelsuses samastasin mure sellega kes ta minu juurde tõi ja oma jõuetus vihas olin murest vabanemiseks kõigeks valmis. Ka kõige hullemaks mida kujutleda oskasin. Lapsest on saanud mees. Juustesse on tulnud halli ja kogemusi tarkusi on kogunenud seinast seina. Paljud hirmud on nendest arusaamise läbi läinud kõige kaduva teed. Ihad ja soovid on tulnud ja läinud. Olen mõistnud et parim vahend hirmust vabanemiseks on loobuda ihast. Olen silma vaadanud nii kurjusele kui surmale. Olen kasvatanud muskleid, et astuda vastu kurjusele oma egost joobunud päti näol. Olen kasvatanud mõistmist, et vastu astuda kurjusele äärmiselt rafineeritud tasemel, kes pigistanud sust välja kõik kasuliku, heidab su minema kui rämpsu. Olen mõistnud, et teinekord võib kurjus olla suurem kui mina, niiet ma jään talle alla ja hukkun ja pärast mind hukkuvad need keda olen kalliks pidades oma elu hinnaga kaitsnud. Olen leppinud et see võib niimoodi minna. Sest vaadake, läbi aja ja ruumi on see ju alati niimoodi olnud. Kuid isegi kui hukkun, jääb mulle minu mina ikkagi alles. Olen uurinud oma lapsepõlve muret, saades teada, et mure olemus ei ole pelgalt selles kes mure on toonud. Sellel on märksa laiemad põhjused ja tagamaad. Ka mina ise olen selle mure osa. Mure ei olekski minu juurde tulnud kui mul seda vaja poleks olnud. Niiet olen otsinud ja leidnud endas selle mure osiseid. Olen vaadanud asja laiemalt ja näinud et murel on oma muster ja kuju. Et paljudel on sama mure ja ka mustrid ja kujud on sarnased. Olen mõistnud, et kuna olen mure läbi lapsepõlves nii palju haiget saanud, siis ilmselt ei hinda ma mure suurust õieti, nähes teda palju suuremana kui ta tegelikult on. Kuid siiski. Vaatamata kõikidele nendele mõistmistele ja arusaamistele. Kui mure jälle minu juurde tuleb ja oma suure kanna minu peale paneb, tunnen, kuidas mina lömastudes oma olemust kaotab. Jälle on mul nutt kurgus ja ma sirutan abitult käsi, lootes leida mingitki tuge.

4 kommentaari:

osaline ütles ...

imestasin kunagi, mõne uue hullu teadmise võrra rikkamaks saanuna: kuidas täiskasvanud suudavad toimetada oma pisikesi toimetusi ja teha nägu, et kõik on korras? nad ju teadsid seda ammu enne mind! ja seda! ja seda...
nüüd ongi siis asi niikaugel, et tuleb end oma pisikestesse toimetustesse mähkida ja uskuda, et kui kümnest hommikusest hirmust 9 olid alusetud, on kõik ok. olgu - 8! 7, 6...
naistel on lihtsam. me nutame oma sortsu nuttu, sõbrannatame või närime meest. mehi vaadates tundub mõnikord, et nad kohe-kohe rebenevad. või hakkavad jooma.

Voldemar-August ütles ...

Eks ole mured meie elu igapäevased koostisosad samuti kui rõõmudki. Milleks siis püüda teha nägu nagu neid poleks, liiati kui innukas püüdmine võib sust joodiku teha.

ninnu ütles ...

huvitav... ma ei oska muret võtta nii hulluna... ehk olen mina naiivne või lihtsameelne, ma lihtsalt ei oska, mõtlen alati et küll tuleb mingi lahendus, kui ma sellele koguaeg ei mõtle..

Voldemar-August ütles ...

ninnu- selle jutuga ma tahtsin öelda, et on meie igapäevased mured, milledele ka igapäevaselt lahendusi otsime. Kuid tavaliselt on igaühel ka üks MURE. Mure, mida pole võimalik otsuste ja valikutega lahendada. Mure, mis on seotud meie olemusega, eluülessandega, kui nii võib öelda. Mure, millest vabamemiseks peame muutuma oma kõige intiimsemas olemuses. Valikuid on kaks. Kas püüda muret ignoreerida, või see mure omaks võtta ja sellest ülesaamise läbi saada paremaks inimeseks.