neljapäev, 27. detsember 2007

Teadmised ja tundmised

Teadmised ja tundmised. Kas teadmised on informatsioon ja tundmised on emotsioonid, või on see ehk hoopis vastupidi?
Teadmised, nagu E=mc2, U=IR, a2+b2=c2, gravitatsioon põhjustab asjade kukkumist maha, kartul kõlbab söömiseks kärbseseen aga mitte, on kahtlemata informatsioon. See kõlbab salvestamiseks mällu, raamatusse, kõvakettale. Seda on võimalik edastada verbaalselt, kirjalikult, digitaalselt. Aga kas teadmised on kuidagi seotud emotsioonidega? Võin tuua hulgaliselt näiteid et see on nii. Selline emotsioon nagu viha, on tihti tingitud sellest, et toimitakse vastupidiselt vihastaja teadmistele. Kui on teadmine, et meeste juuksed on lühikesed ja naiste juuksed pikad, siis pikajuukseline mees paneb vihastama. Kui on teadmine, et kommunism on ainuõige ühiskonnakord, siis turuseaduste järgi toimija tekitab viha. Teadmine, et jumalism (konfliktide vältimiseks väljamõeldud nimetus he-hee..) on ainuõige jumala tunnetuse tee, tekitab see viha teiste religioonide suhtes ja vastupidi. Vastuolulised teadmised Eesti vabastamise või okupeerimise kohta Nõukogude võimu poolt, on tekitanud palju tuliseid emotsioone.
Ka rõõmuga on sama lugu. Tavaliselt tekitab rõõmu asjaolu, kui asjad kulgevad rõõmustaja teadmiste kohaselt. Kui on teadmine, et hea laps on vaikne ja tasane, siis selliselt käituv laps toob rõõmu. Laps, kes aga enda eest seistes täiskasvanule vastu hakkab, tekitab jälle viha. Kui lihtne ja selge on kõik teadmiste maailmas. Kui vastab teadmistele siis ...juheeei, kui mitte, siis bööö.

Tihtipeale pannakse võrdusmärk tundmise ja emotsiooni vahele. Kuid siiski on need sootuks erinevad asjad. Tundmisega ammutame informatsiooni antud hetkest. Emotsioon on reaktsioon, mille see informatsioon meis vallandab. Kui tunneme külma, märga ja tuult, tekitab see tavaliselt kurva, melanhoolse emotsiooni. Tundes külma, selget päikesepaistet, on emotsiooniks tavaliselt helge rõõm. Mitte alati pole see nii. Lõpptulemust mõjutavad paljud pisasjad. Näiteks, kuulates kedagi rääkimas, võtame vastu tema sõnades sisalduvat otsest informatsiooni. Kuid mitte ainult. Noh, mõned küll piirduvad ainult sellega, kuid neid nimetatakse siis tavaliselt juuuksevärvist olenematult blondiinideks. Kuulates rääkijat, jälgime ka tema ilmet. Kui tal on selline nägu et ta ise ka ei usu mis ta räägib, siis ei usu meiegi. Kuid vahel on rääkija väga osav oma miimika, kehakeele, intonatsiooni, veenmisoskuse poolest, kuid me ikkagi ei usu teda, kuna mingi seitsmenda meelega tunneme, et rääkija ei taha muud kui meil nahka üle kõrvade tõmmata. Oma igapäevastes tegemistes kasutame tundmise läbi saadud informatsiooni tunduvalt enam, kui teadmiste informatsiooni. See pole muidugi eranditeta reegel. Mõned kasutavad siiski ainult teadmiste infot. Sellise inimesega suhtlemine jätab hinge segasevõittu tunde. Isegi, kui suhtlemisel on tegemist just mingite teadmiste vahetamisega, jätab tundmise puudumine mulje ebainimlikust kontaktist. Mõned jälle juhinduvad ainult oma tundmistest, isegi kui neil tundmistel pole midagi ühist tegeliku reaalsusega. Siiski on tõenäosus teadmatusest kurja teha suurem ainult teadmiste infoga läbiajaval inimesel. Ajalukku vaadates. On olnud teadmine, et valge rass on isandad ja negriidid on orjad. Mingil ajal on see teadmine olnud täiesti loomulik. Kuid kas pole must mees inimesena sama tuntav kui valgegi. Muidugi on tal teistsugune kultuur ja traditsioonid, kuid liigitus orjaks ja isandaks tehti siiski ainult teadmiste, mitte tundmiste järgi. Usuäärmuslastest misjonärid tapsid tuhandeid pühas teadmises, et see, kes nende usku vastu ei võta on pagan ja teda ei tohi ellu jätta. Kuid kas nad tundsid nende inimeste valu ja kurbust kui tapeti nende lapsi, või samastusid emade, isadeta jäänud orbudega. Sõdades on mehed püssid käes, täägid õieli, torganud need sellesse, kes on nende teadmist mööda vaenlane. Kuid kas nad on tundnud, et selgi mehel on kodus naine ja lapsed ja ta ei taha surra. Kui palju kordi on pärast sõdu selgunud, et ideed, mille järgi liigitati inimesi omadeks ja vaenlasteks, on pelgalt illusioonid. Ja kui olulised on tundmised intiimtasandil. Suhetes lähedaste, meile armsate inimestega. Kui üheülbane on suhe, mis on ainult teadmine: ta armastab mind ja mina armastan teda. Kuidas saab elada täpselt määratletud teadmiste järgi ja jätta tähelepanuta elu mitmekesisusest tingitud hingevarjundid. Suhetes lastega on meil samuti valida nii teadmist kui tundmist. Teadmine, kuidas lapsi kasvatada, muudab meid paindumatuks täiskasvanuks, kes oma suutmatuses tunda lapse pidevalt muutuvat isiksust, muutub lapse jaoks lõpuks türanniks, kelle nõuandeid tundub parem ignoreerida kui järgida.
Mingi üldtuntud tõdemus võib ka veidi muutunud olukorras osutuda hoopis vastupidiseks. Näite võiks tuua ka materiaalsest maailmast. Selleks, et muuta põhjalikult mingi aine füüsikalisi omadusi, piisab tihtipeale ainult väikese koguse teise aine lisamisest sulamisse. Kui ainete puhul on veel võimalik lähtuda katsete läbi saadud teadmistest, siis inimsuhete puhul komistad paratamatult olukorrale, kus teadmised on võimetud olukorrast tõeset pilti saama ja jääb üle ainult tunda. Järelikult tähendab tundmine informatsiooni saamist.
Asjad pole sugugi nõnda nagu nad näivad olema.

1 kommentaar:

Anonüümne ütles ...

Voldemar-August, palun kirjuta sagedamini. Sind on nii hea lugeda.

Mõtete eest tänades,
Sinu vana lugeja Perekoolist;)