neljapäev, 12. juuli 2007

Võsas

Mis võiks olla harivam kui võsa. Poisikesena mööda võsa hulkudes õppisin nii mõndagi.
Näiteks seda, et mõnes kohas on võsa nii tihe ja läbitungimatu, et targem on minna ringi kui raisata energiat otseteele.
Mõnikord jälle satud ootamatult paljale kohale. Ümberringi igal pool tihe võsa ja suured puud, aga selles kohas näed, ei põõsajuppigi, ainult madal ühetasane rohi. Miks mõnes kohas kasvab ja mõnes mitte, no mine sa tea. Osasid asju lihsalt ei tea.
Puud ja põõsad arvestavad alati oma keskkonnaga. Kui on ruumi rohkem, kasvab puu madal ja lai, sirutab oksad laialt igas suunas. "Ülerahvastatud" oludes puu on kokkuhoidlik ja kasvatab oksi ainsas avatud suunas - üles.
Vahel on päris suurel alal ühesugune taimestik. Vahel aga nii, et iga paari meetri tagant on taimed hoopis teised. Tavaliselt on see ikka keskkonna mõju. Kui on ühtlane keskkond, on ühtlane ka taimestik. On keskkond muutlik, muutuvad ka taimed. Hiljuti liigutatud mullal kasvavad hoopis teistsugused taimed kui kohas, mis kaua puutumatult seisnud. Olustik määrab populatsiooni.
On viljakaid muldasid. Tavaliselt kasvavad seal lepad ja nõgesed. Ilmselt kasvaks seal igasugune taim, kuid kuna lepad ja nõgesed on heades oludes kõige edukamad, on just nemad viljakal mullal võitjad. Kuid on ju ka kehvi kohti: kiviklibu, liiv, kuivus. Ka seal kasvab taimi. Saar, sirel, kadakas. Heades oludes on võitjad ühed, kehvades jälle teised.
Võsas kasvab üheaastaseid taimi, kaheaastaseid taimi, puid, millede eluiga on kolmkümmend aastat. Mõned puud kasvavad mitmesaja aastaseks. Ka pikaealise puu elu võib katkeda ootamatult. Üks asi on keskmine statistiline näitaja, kuid elus on ikka nii, et kunagi ei tea, mis homne päev toob.
Olles võsas, mis tihe rägastik, väändund ja läbitungimatu, on ka mõtted väljapääsu otsivalt tihked. Aasal, kesk päikest, lilli ja liblikaid, tõuseb ka hing kõrgemale kui tavaliselt.
Sattudes kohta, mis on ilus, lausa rabavalt hingemattev, ahmime õhku ja naudeldes imestame: oh kui ilus ometi. Joovastunult hõljume ses hetkes minuti. Kaks minutit. Kümme minutit. Seitsmeteistkümne minuti pärast hakkab juba igav ja mõtleme, et peaks vist edasi liikuma.
Võsas võib jääda mulje, et kõik allub juhuslikkuse printsiibile. Puu siin, puu seal. Põõsa siin, põõsas seal. Kuid tähelepanelikumal vaatamisel võib avastada kindlat süsteemi. Mingi taim kasvab, sest aeg, koht ja olud võimaldavad seda.
Pealegi on võsas harmoonia. Sellest võib aru saada, kui võrdleme võsa ja prügimäge. Kus on vormide harmoonia ja kus pole.
Mida küll mõtleb inimene aias, kesk laudsiledat muru ja nööri järgi seatud puid ja põõsaid?

Kommentaare ei ole: