esmaspäev, 9. juuli 2007

Putukas höövlil

Iga enesest lugupidav mees teab, mis asi on höövel, e. rihtplate ja milleks see võimeline on. Kes veel ei tea, püüan selgitada. See on üks puidutööpink, mida kõvera laua sirgeks ja siledaks saamiseks kasutatakse. Tal on kaks plaati e. rihtimise platet, millede peale hööveldatav laud surutakse. Plaatide vahel on höövli võll, millesse kinnituvad terad. Hööveldatava pinna siledus sõltub vägagi sellest, kui teravad on terad. Niiet, võite isegi aru saada. Nad on VÄGA teravad. Novot, need vägateravad terad seal võllis pannakse mootoriga pöörlema niiet undab. Vanas töökohas kus kunagi töötasin, oli höövel, mis tegi häält nagu startiv reaktiivlennuk, niiet juba kaugelt võis kuulda kui höövel käima pandi. See höövel, millest juttu, nii hirmsalt ei unda, kuid nõrgema närvikavaga inimese ehmatab ära küll.
Niisiis, hööveldan. Klapid peas, et rahulikum oleks. Ilm on ilus, päike paistab. Säravaks ihutud teradega kibekiirelt pöörlev võll helkleb päikses kui ilmutus teisest ilmast. Üks putukas on sattunud rihtplaadile. Ilmselt lauajupilt, mida just hööveldasin. Putukas, va pöörane, on roninud just plaadi võlli poolsele servale ja sirutab nüüd oma kombitsaid ja jalgu üle ääre võlli poole. Võll aga laseb terade vihisedes oma undavat laulu. Ka minul, kes ma selle masinaga igapäev töötan, on aukartus selle võlli ees. Ma ju tean, mis jõud seal taga on. Võtab näpu maha nagu naksti, mis siis veel pisikesest putukast rääkida. Putukas aga sirutab oma koibi ikka sinnapoole. Kui ta nüüd vastu läheb, ei jää tast märga plekki ka järgi. Vahe putuka ja võlli vahel võib küll ainult millimeeter olla, aga putukas muudkui upitab. No mida sa sõge küll teed. Putukas küll, aga ikkagi valdab mind sellist surmapõlgavat tempu nähes kerge värin.
Aga ei, viimaks võtab kuuejalgne teise suuna ja nüüd söendan ta maha pühkida.
See putukas paneb mu taustsüsteemide üle mõtlema. On selge, et putukal pole pöörlevate teradega võlli purustavast mõjust vähimatki aimu. Kui mina mõistan, mida tähendab kiirelt liikuv terav metall, siis putuka jaoks on see ainult päikses helklev sile pind. Mõeldes, kuidas mutukas end oma totaalse huku poole sirutas, siis... Kas mitte ka inimene vahel sedasama ei tee. Meile tundmatus taustsüsteemis sirutame ehk isegi end millegi särava poole, mis tegelikult võib meile olla sama, mis putukale höövel.

1 kommentaar:

m2rtsaar ütles ...

hästi kirjutad!