reede, 6. juuli 2007

Ozzy kontsert

Käisin Ozzy kontserdil. Kui olin kahekümnene, tundus mõte Ozzy oma ihusilmaga nägemisest täiesti absurdne, kuid
nüüd, oh imet, nägin. Veel üks põhjus olla tänulik nõukogude korra kadumisest. Meie aja häda on selles, et me laulame liiga vähe. Mitte lõbuks või meelelahutuseks, vaid selleks, et hing saaks tiivad ja
lendaks sinna, kus on tema koht. Ära materiaalsuse muredest kõiksuse ülevuse juurde. Mingil määral saab laulmise
puudust kompenseerida muusika kuulamisega, n. ö. laseme teistel enda eest laulda. Ja Ozzi on minu eest seda palju
teinud. Minu jaoks on palju head muusikat ja tavaliselt kvalifitseerub muusika heaks ikka oma sisu järgi. Ozzy puhul on
ka muusika sisu hea, kuid midagi on seal veel, millele ei oska hästi nimegi anda. Olen ikka püüdnud tabada, et mis see
küll on. Nüüd, kontserdil, sain vist aru. Kuid, järgemööda. Kontserdile saabudes ei otsitudki mind läbi, mille üle, arvestades varasemaid kogemusi, olin isegi natuke imestunud.
Istusin oma kohale ja vaatasin inimesi. Minu puhul on suure hulga inimeste nägemine tavatu sündmus, niisiis lõbustasin
end rahvamassis inimeste nägemisega. Suure hulga võrdlusmateriali olemasolul on tunduvalt lihtsam inimese olemust
näha, kui ainult ühte vaadates. Nii ma siis istusin ja vaatasin inimeste olemust. Päris lõbus oli. Oli uhkeid ja
tagasihoidlikke, nahaalseid ja tolerantseid, keskendunuid ja vilavil silmil õllemüügikohta otsivaid. Igasuguseid Hierarhia on Saku saalis hästi paikka pandud. Inimeste enamik hõivab keskse ja suurema osa ruumist, neist natuke
kõrgemal istub keskklass, istub, mitte ei seisa nagu lihtrahvas. Neist kõrgemal, rõdul, on ülemad, keda ka siiski on
suhteliselt palju. Kõige kõrgemal, privaatsetes kabiinides paiknevad äravalitud. Äravalitutel on hea vaade kõikidele
klassidele. Lihtrahvas vaevalt äravalituid märkabki. Neil on omavahelgi trügimist, tunglemist küll. Laest, tsingitud torude
vahelt, keerleb alla mõni propellerina tiirlev, prošektoritest helklev träbal. Näe, üks ei tiirlegi allapoole, vaid püüdleb
gravitatsiooni trotsides hoopis üles. Ikka on keegi, kes teeb asju teistmoodi kui kõik ülejäänud. Millal küll kontsert pihta
hakkab. Püüan leida mingit märki. Ahaa, küllap siis, kui pultide ja arvutiekraanide keskel igavlev helitehnik oma
hajameelsuse minetab ja lavale keskendub. Saali mõlemas küljes paiknevates müügikohtades vahetavad rahatähed ja
õlut täis plastiktopsid vilkalt asukohti. Käib üks kõvem mürts mida soolikadki tunnevad, vist algab, helitehnikgi on nüüd
traksis. Oh seda mürtsu küll, mis nüüd lahti läheb. Lapsepõlv tuleb meelde, kuis sai kõrv vastu raadiot Luxemburgi
kuulatud. Vaevalt oli kuulda, kuid ema ikka pahandas, et mis lärm see on, pane kinni. Nüüd on sama muusika nii valjult,
et segab seedimist. Hea et ema ei kuule. Võimas, mitte eriti hea, kuid, ohoo kui võimas. Bassitümps paneb keha
vibreerima, niiet on tunda kus üleliigsed rasvakilod asuvad. Midagi on ses muusikas küll puudu. Võimu on palju, sisu
nagu vähevõittu. Noh, ootame Ozzi ära. Tulebki vaheaeg. Trobikond juhtmepoisse veeretab lavalt minema posu kaste
ja teine trobikond veeretab teised kastid asemele. Ei tea miks küll, aga huvitav vaadata, kuidas nad kui sipelgad
koormaga edasi tagasi voorivad. Nüüd siis. Algab. Seal ta ongi. Ozzi ise. Väike värin jookseb mööda selga. Kas tõesti
Ozzi. Noorepõlve iidoliga kohtumise ebareaalsusest reaalsuseks saamine väänab tegelikust nagu pesunaine pesu. Ja
polegi eriti tähtis, et helitehnika pole just suurem asi, tegelikult, hmm, isegi täitsa jama. Pole isegi aru saada mis lugu
see parajasti tuleb. Saku saali plekist ja plastikust keskkond keerab akustika segamini nagu oleks keegi suure lusikaga
teinud kümmekond segavat liigutust esindusliku restorani peakoka firmaroas. Tähelepanelikumal kuulamisel hakkan
taipama, et kehv akustika võib ka taotluslik olla. Sest Ozzy, see Ozzy, kelle hääle lausa ebainimlikku täpsust olen alati
imestanud, laulab nagu mööda. Pillimeestegi kidrakäigud meenutavad ähmaselt tuttavaid lugusid, kuid üldiselt on see
üks monotoonsusele kalduv jura. Muusikas puudub täpsus ja konkreetsus, kuid peamine, sealt puudub hing. Aga..., kui
mõelda siis... . Minu jaoks on see elu suursündmus, kuid nende jaoks seal laval.... Kui teed midagi hästi, hingega, siis
jääb seda hinge ka sinna tehtava sisse ja seda on seal näha, juhul kui oma nägemist liialt materiaalsusele ei keskenda.
Kuid kui teed seda asja juba kümnendat korda, või sajandat, või mitmesajas kontsert see Ozzyl juba on. Paratamatult
minetad hingelisuse ja teed tuttavat liigutust nagu konveieritööline. Asjast aru saanud, ei kurvastagi ma enam niiväga,
vaid naudin tooliväristavat mütsu, muusikat lasen oma isiklikest mälupankadest. Kaubanduslik tegevus
õllemüügiputkades ei lase ennast kontserdi edenemisest segada. Laval jookseb Ozzy veeämbritega edasi tagasi ja
loobib vett rahva sekka. Liigutused on tal kuidagi...noh...See, kuidas ta käsi pea kohal kokku lööb ja need omavahel
kuidagi täpselt kokku ei saa, vaid ikka kuidagi poolviltu. Ja need tema hüpped on nagu ärahellitatud jõmpsikal, kel pole
aimugi, kuidas asju käte abil oma tahtele allutada, vaid heidab käed laiali kui mittevajalikud, ning üles alla hüpates
hüüab: tahan Seda. Siis plahvatab mu peas mõte. Just. See vist ongi Ozzy viletsus ja geniaalsus. Ilmselt ei olegi tema
keha päriselt selles maailmas, vaid siiamaile on jõunud ainult see osa, millega on võimalik muusikat teha. Ja ja, küllap
olete kohanud inimesi, kelle keha on kohal, kuid vaim on nagu puudu, noh Ozzy puhul on vastupidi. Kui maailm oleks
seebimulli sisemus ja me sündimise läbi mulli sisse satuksime, siis... kõik ei saagi päris sisse. Osad jäävad
seebikilesse pidama. Pool sees, pool väljas. Oleneb siis, kas sees on materiaalsus või vaimsus. Selles siis ongi Ozzy
hääle omapära. Seal puudub inimlik materiaalsus.Äritegevus õllega aga kestab katkematult terve kontserdi ja selle lõppedes tunduvad ostjad müüjad isegi kergendust
tundvat, et midagi enam ei sega..

1 kommentaar:

Anonüümne ütles ...

M6ned laulavad ka. Vaikselt küll aga..ikkagist. Vahest peetakse hulluks kui väga avalikult laulad. Ausõna, ma olen proovinud..

Isegi nüüd, kui ma mõnda U2-e lugu juba mitmesajandat korda kuulan, ei saa ma aru, kuidas selle sisu pole ajaga äraleierdunud, hapuks läinud või igavaks/jamaks muutunud. Paljude teiste lugudega ju on nii. 200 kuulamist hiljem tuleb If God Will Send His Angels'it või Walk On'i kuulates ikka veel Päris Tunne sisse - umbes selline nagu siis, kui sa tead täpselt, et NÜÜD on Õige Aeg teha/helistada/minna/öelda/olla.. Ja siis ma imestan, et kuidas Bono sellised sõnad on valmis kirjutanud, kui ta on koguaeg "sõidus" - selleks, et näha ja kuulda peab ju paigal olema, silmad kinni rohu sees pikutama või kusagil nurgas vaikselt istuma ja laskma elul endast üle voolata - ainult nii saab jälgida, märgata ja mõelda ja siis lõpuks võibolla ka midagi sellist valmis kirjutada, kus on vähe sõnu ja palju mõtet. Ma ei tea...