reede, 27. juuli 2007

Empaatiast

"ühe abielu lugu" pani mind empaatia peale mõtlema. Empaatiata inimene võib oma lähedastele (ja mitte ainult) palju halba põhjustada, ise sellest aru saamatagi. Aga, mis see empaatia ikkagi on ja millega seda süüakse? Tean, et empaatia on teise inimese tunnetamine. Aga, mis on tunnetamine, mida see tähendab? Arvan, see on tõese arusaama saamine nähtusest, olukorrast, inimese hingeseisundist. Kuid väheste oskuste puhul võib tunnetamine viia ju ka valele arusaamale. Järelikult on empaatia eeldusteks oskus tunnetada tõeselt.

Et tunnetamise olemusest paremini aru saada, peaks väheke uurima selle vastandit. Kui inimene ei tunneta, kuidas ta siis suhtleb? Arvan, võrdlusmeetodil. Inimene loob endale ideaal maailmapildi. Suhtlemisel võrdleb ta partneri sobivust sellesse maailmapilti. Kui sobib, on inimene sümpaatne, kui mitte, ebasümpaatne ja ta on vaja ümber kasvatada, või temaga suhtlemisest hoiduda.

Suhtlemisel tunnetamise läbi püüab inimene näha- mõista maailma teise inimese silmade läbi. Tavaliselt on seejuures ebapiisav pelgalt mingi teadmise teadasaamine. Vajalik on ka omandada hulgaliselt selle teadmisega seotud nüansse-varjundeid. Inimsuhete keerukas virvarris kaasneb faktidega alati hingeseisundi varjundeid, millede väljendamine keeleliselt võib osutuda ülejõukäivalt raskeks. Täieliku pildi võibki saada ainult tunnetades. Tähele pannes mitte ainult öeldavaid sõnu, vaid ka ütlemise rõhutatust, tempot, hääle tugevust, hääletooni, miimikat, lõhna, kehakeelt, silmavaadet ja vahetut sensitiivset tundmist, saavutame tunnetamise. Et aga kõik see tunnetamise läbi saadav informatsioon ka meile arusaadav oleks, peab selle informatsiooni vaste ka meis endas olemas olema. Et tunnetada rõõmu, peame olema kogenud rõõmu. Et tunnetada valu, meeleheidet, kurbust, peame olema neid ka ise kogenud. Muidugi võime aru saada hingeseisundist millest meil on teadmine, kuid puudub kogemus. Kuid vaevalt võib sellist mõistuspärast arusaamist tunnetamiseks pidada. Järelikult peab tunnetamiseks meil endal olema piisavalt arenenud kogemuslik maailmapilt, mille abil saame aru tunnetamisel saadud informatsioonist. Kas see viimane lause ei tule teile kuidagi tuttav ette? Ka sümpaatse suhtlemise kirjeldamisel kasutasin mõistet maailmapilt. Sel korral küll kui võrdlemise alust. Empaatia puhul kui vahendit tunnetamise tajumiseks. Kui sümpaatia puhul piisab ja-ei otsuse tegemiseks vajalikust informatsioonist, siis empaatia puhul tuleb läbi töödelda (tunda, mitte mõelda) oluliselt rohkem informatsiooni.
Vaataks seda maailmapildi moodustumist ka vähe. Hakkame algusest peale. Imik. Hmm..No selle osa jätaks vahele. Osalt seepärast et olen mees ja ilmselt ilma jäetud selle osa tunnetamise võimest. Osalt seepärast, et vaatamata näilisele mittemillegagihakkamasaamisele, on mumeelest imiku vaimne võimekus pöördvõrdeline füüsilise abitusega. No vaidlema ei hakka, täpselt ei tea, kuid tundub nii. Kui aga laps hakkab sellest ilmast juba väheke sotti saama, suhtleb ta maailmaga ikka, tehes kindlaks, kas mõju, mida ta tunneb, on meeldiv või ebameeldiv e. sümpaatia teel. Kas tühi kõht on meeldiv või ebameeldiv, kas külm on hea või paha. Kust tuleb söök, kuidas tuba soojaks saab, pole tal aimugi. Mida tunneb ema, tõustes väsinuna ja uimasena kell kolm öösel, vaevalt ta sedagi tunnetab. Tema elu käib ikka meeldivast tingitud heaolu, ebameeldivusest tingitud nutu ja kui see ei aita, siis kisa abil. Mul on halb, tegelge minuga, andke mulle süüa, võtke mind sülle, kallistage ja armastage mind. Kui nii võtta, on see täielik egoism ja absoluutne empaatiavõimetus, kuid kuidas me last sel ajal armastame. Ilmselt rohkem kui ei kogu ülejäänud elu. Paradoks, kas pole.
Nii see maailmapilt siis kujuneb. Täis kõht on hea, tühi kõht paha. Kõndida hea, kukkuda paha. Kiitus hea, karistus paha. Õnnestumine hea, ebaõnnestumine paha. Rõõm hea, kurbus paha. Ilus tüdruk (vaataja silmadele) hea, kole tüdruk paha. Ja ongi käes esimene armastus, suur ja puhas, üles ehitatud üksnes sellele, et keegi on meile väga sümpaatne (!). Mõtlen, et kui kõik abiellumisealised oleksid täielikult empaatiavõimelised, tunnetaksid kõikki partneri vajadusi ja soove, siis oleksid nad ka ju võimelised tunnetama partneri vigu. Kas siis mehed ja naised moodustaksid enam perekondi ja saaksid lapsi nii, nagu kogu elusloodus suunab oma parimad jõud soo jätkamisele. Võibolla sümpaatia (empaatiavõimetus) on vajalik, et liita mees ja naine kokku. Kui möödub pime armumise aeg ja saabub valge, armastuse aeg, avastad, et vastassoo esindaja mõttemaailm on sinu jaoks täielik müsteerium ja sa pead rakendama kogu oma tunnetuse (empaatia), et temast aru saada. Tavaliselt kattub see ajaliselt ka laste saamisega. Ka lapsed on võimetud oma soove-tahtmisi sõnaselgelt väljendama. Ka selleks on vaja empaatiat. Arvan, et see aeg: aasta, paar peale abiellumist, kuni laste murdeikka jõudmiseni, on kõige aktiivsem aeg empaatia õppimiseks. Kui sel ajal loobutakse parneri mõista püüdmisest. Kui lapsi ei mõisteta, vaid suheldakse nendega käskude keeldude abil, on empaatia õppimiseks sobilik moment mööda lastud ja ilmselt jääbki see saavutamatta.
Niiet kui mees või naine kahekümnendates aastates korraga avastab, et partneril puutub empaatia, on see kurb. Kuid vaadake suuremat pilti, ka loogiline. Millegi ebameeldiva avastamine ongi ju põhjuseks, et teha muutus (õppida). Kuid, jumalapärast. Ärge laske end eksitada illusioonist, nagu oleks otstarbekas muuta teist inimest. Muutused saavad siiski alata ainult iseendast.

Ahjaa, üks asi tuli veel meelde. Kirjutasin seda lugu kahel päeval. Vahepeal tirisid lapsed mind kinno "Simpsonid" filmi vaatama. Filmis on üks episood, kus Homer saab ilmutuse empaatsuse kohta. Vaat kus liblika tiivalapsutus vihmametsas.

1 kommentaar:

ühe abielu lugu ütles ...

su arutluses on suur iva sees...kui seda lugu hakkasin arvutisse toksima, siis oli mul ikka üks prototüüp olemas, ja just selle empaatia puudumise tõttu see loo üleskirjutamise mõte tekkis...ühe abielu lugu peakski kujunema looks, kuidas õppida empaatiat...naljaks on, et need prototüübid elavad siiani koos ja ei teagi, et nende lugu blogisse kirjutan, sest juhtumitesse on mixitud ka muid olukordi - elukogemust laiemalt...aga jah, see empaatia...ma arvan, et see tuleb inimesse kasvatusega...see on osa elamise kultuurist...
tänud sulle, et mu kirjanduslikku katsetust loed-jälgid-analüüsid. nii on vahva kirjutada, kui tead, et keegi tuleb ja loeb ka :)