reede, 29. juuni 2007

Nuusutades

Hiilin kikivarvul kööki ja paotan kapiukse. Seal ta ongi. Võtan purgi kapist välja ja keeran kaane lahti, kuid ei võta seda päris ära, vaid paotan ainult natuke. Pistan tekkinud prakku oma nina ja imen endasse purgis sisalduvat lõhna. Ahhh..., kui mõnus. Tõmban veelkord magusad aroomi sõõrmeisse ja korraga ... . Ma ei olegi enam rasvahaisuses köögis, vaid hõljun kesk lilli ja liblikaid. Päikese soojast paist on lilled avanud oma sisemise värvilise ilu ja lõhna. Lõhna, mis mähib sind endasse, tungib sust läbi, surudes välja kõik igapäevarutud ja mured. Pole enam midagi muud, sest kogu olemine on selles lõhnas, ses õite värvilises tantsus ja päikses. Minevik ja tulevik on kuhugi kadunud, olen siin ja praegu.

Keeran kaane jälle peale, ning panen meepurgi ettevaatlikult kappi tagasi.

kolmapäev, 27. juuni 2007

nagu linnuke oksal

Üks linnuke otsis kohta maandumiseks. Nagu lindudele ikka kohane, ei olnud ta eriti hea tehnilise taibuga. Igatahes, valis ta maandumiseks peenikese rohukõrre. Nagu arvata võiski, prantsatas ta koos selle kõrrega vastu maad. No see ei olmud kõrge kukkumine, niiet peale väikest pearaputust jätkas ta oma teed. Kuid viivuks tundus, nagu oleks linnukese väike nägu väljendanud üllatust.

laupäev, 9. juuni 2007

Miks siis ometi

Ei tea kust nad küll tulevad, kuid nad tulevad siiski ja nõuavad materialiseerumist kokkuleppeliste tähemärkide läbi, mis organiseeritud gruppides sõnu moodustades suudavad ka teistele minu mõtteid arusaadavaks teha. Aga eks ta rohkem enda jaoks ole, arusaamaks, mis imelik tegevus seal pealuus asuvas hallolluses küll toimub. Issand, kui segane jutt sest lihtsast asjast nüüd tuli.