neljapäev, 27. detsember 2007

Teadmised ja tundmised

Teadmised ja tundmised. Kas teadmised on informatsioon ja tundmised on emotsioonid, või on see ehk hoopis vastupidi?
Teadmised, nagu E=mc2, U=IR, a2+b2=c2, gravitatsioon põhjustab asjade kukkumist maha, kartul kõlbab söömiseks kärbseseen aga mitte, on kahtlemata informatsioon. See kõlbab salvestamiseks mällu, raamatusse, kõvakettale. Seda on võimalik edastada verbaalselt, kirjalikult, digitaalselt. Aga kas teadmised on kuidagi seotud emotsioonidega? Võin tuua hulgaliselt näiteid et see on nii. Selline emotsioon nagu viha, on tihti tingitud sellest, et toimitakse vastupidiselt vihastaja teadmistele. Kui on teadmine, et meeste juuksed on lühikesed ja naiste juuksed pikad, siis pikajuukseline mees paneb vihastama. Kui on teadmine, et kommunism on ainuõige ühiskonnakord, siis turuseaduste järgi toimija tekitab viha. Teadmine, et jumalism (konfliktide vältimiseks väljamõeldud nimetus he-hee..) on ainuõige jumala tunnetuse tee, tekitab see viha teiste religioonide suhtes ja vastupidi. Vastuolulised teadmised Eesti vabastamise või okupeerimise kohta Nõukogude võimu poolt, on tekitanud palju tuliseid emotsioone.
Ka rõõmuga on sama lugu. Tavaliselt tekitab rõõmu asjaolu, kui asjad kulgevad rõõmustaja teadmiste kohaselt. Kui on teadmine, et hea laps on vaikne ja tasane, siis selliselt käituv laps toob rõõmu. Laps, kes aga enda eest seistes täiskasvanule vastu hakkab, tekitab jälle viha. Kui lihtne ja selge on kõik teadmiste maailmas. Kui vastab teadmistele siis ...juheeei, kui mitte, siis bööö.

Tihtipeale pannakse võrdusmärk tundmise ja emotsiooni vahele. Kuid siiski on need sootuks erinevad asjad. Tundmisega ammutame informatsiooni antud hetkest. Emotsioon on reaktsioon, mille see informatsioon meis vallandab. Kui tunneme külma, märga ja tuult, tekitab see tavaliselt kurva, melanhoolse emotsiooni. Tundes külma, selget päikesepaistet, on emotsiooniks tavaliselt helge rõõm. Mitte alati pole see nii. Lõpptulemust mõjutavad paljud pisasjad. Näiteks, kuulates kedagi rääkimas, võtame vastu tema sõnades sisalduvat otsest informatsiooni. Kuid mitte ainult. Noh, mõned küll piirduvad ainult sellega, kuid neid nimetatakse siis tavaliselt juuuksevärvist olenematult blondiinideks. Kuulates rääkijat, jälgime ka tema ilmet. Kui tal on selline nägu et ta ise ka ei usu mis ta räägib, siis ei usu meiegi. Kuid vahel on rääkija väga osav oma miimika, kehakeele, intonatsiooni, veenmisoskuse poolest, kuid me ikkagi ei usu teda, kuna mingi seitsmenda meelega tunneme, et rääkija ei taha muud kui meil nahka üle kõrvade tõmmata. Oma igapäevastes tegemistes kasutame tundmise läbi saadud informatsiooni tunduvalt enam, kui teadmiste informatsiooni. See pole muidugi eranditeta reegel. Mõned kasutavad siiski ainult teadmiste infot. Sellise inimesega suhtlemine jätab hinge segasevõittu tunde. Isegi, kui suhtlemisel on tegemist just mingite teadmiste vahetamisega, jätab tundmise puudumine mulje ebainimlikust kontaktist. Mõned jälle juhinduvad ainult oma tundmistest, isegi kui neil tundmistel pole midagi ühist tegeliku reaalsusega. Siiski on tõenäosus teadmatusest kurja teha suurem ainult teadmiste infoga läbiajaval inimesel. Ajalukku vaadates. On olnud teadmine, et valge rass on isandad ja negriidid on orjad. Mingil ajal on see teadmine olnud täiesti loomulik. Kuid kas pole must mees inimesena sama tuntav kui valgegi. Muidugi on tal teistsugune kultuur ja traditsioonid, kuid liigitus orjaks ja isandaks tehti siiski ainult teadmiste, mitte tundmiste järgi. Usuäärmuslastest misjonärid tapsid tuhandeid pühas teadmises, et see, kes nende usku vastu ei võta on pagan ja teda ei tohi ellu jätta. Kuid kas nad tundsid nende inimeste valu ja kurbust kui tapeti nende lapsi, või samastusid emade, isadeta jäänud orbudega. Sõdades on mehed püssid käes, täägid õieli, torganud need sellesse, kes on nende teadmist mööda vaenlane. Kuid kas nad on tundnud, et selgi mehel on kodus naine ja lapsed ja ta ei taha surra. Kui palju kordi on pärast sõdu selgunud, et ideed, mille järgi liigitati inimesi omadeks ja vaenlasteks, on pelgalt illusioonid. Ja kui olulised on tundmised intiimtasandil. Suhetes lähedaste, meile armsate inimestega. Kui üheülbane on suhe, mis on ainult teadmine: ta armastab mind ja mina armastan teda. Kuidas saab elada täpselt määratletud teadmiste järgi ja jätta tähelepanuta elu mitmekesisusest tingitud hingevarjundid. Suhetes lastega on meil samuti valida nii teadmist kui tundmist. Teadmine, kuidas lapsi kasvatada, muudab meid paindumatuks täiskasvanuks, kes oma suutmatuses tunda lapse pidevalt muutuvat isiksust, muutub lapse jaoks lõpuks türanniks, kelle nõuandeid tundub parem ignoreerida kui järgida.
Mingi üldtuntud tõdemus võib ka veidi muutunud olukorras osutuda hoopis vastupidiseks. Näite võiks tuua ka materiaalsest maailmast. Selleks, et muuta põhjalikult mingi aine füüsikalisi omadusi, piisab tihtipeale ainult väikese koguse teise aine lisamisest sulamisse. Kui ainete puhul on veel võimalik lähtuda katsete läbi saadud teadmistest, siis inimsuhete puhul komistad paratamatult olukorrale, kus teadmised on võimetud olukorrast tõeset pilti saama ja jääb üle ainult tunda. Järelikult tähendab tundmine informatsiooni saamist.
Asjad pole sugugi nõnda nagu nad näivad olema.

kolmapäev, 7. november 2007

Päike ja kuu

Olen palju mõelnud, et miks on see küll nii, et päike ja kuu taevas ühesuurustena paistavad. Nüüd sain aru. See on sellepärast nii, et asjad pole sugugi nõnda, nagu nad välja paistavad.

reede, 5. oktoober 2007

Mustmiljon väikest kärbest ja ämblikuniidid

Istusin sohval ja vaatasin telekat. Heitsin hajameelse pilgu välja läbi lahtise rõduukse, õhtupoolik oli ilus. Päike paistis kuidagi pehmelt nagu last uinutav ema. Puud ei olnud veel värvi vahetanud, kuid juba oli neis tunda saabuva sügise väsimust. Midagi sellist oli ses pildis, mis kaalus üles teleri ekraanil toimuva äkseni. Mis küll? Päike paistis just sellise nurga alt, et välja tuua mustmiljon väikest kärbest, kelle mustmiljonist tiivapaarist peegeldus kaks mustmiljonit väikest päikeselaigukest. Kõik need väikesed tiivapaarid lendlesid ja hõljusid, nagu polekski kärbestel vaja lennata, vaid hoopis püsida neile ettantud õhumolekuli juures, sest tundus, et õhk on kärbeste läbi minetanud oma olematuse ja saanud tajutavaks nagu vesigi. Kogu õu oli nagu anum, mis täidetud tajutava õhu, kärbeste ja nende vahel tuules looklevate ja päikses helklevate ämblikuniitidega. Kogu see kokteil liikus pidevalt ja selle liikumise tempo oligi see, mis tähelepanu tõmbas. See polnud aeglane, et tekiks tunne unenäolisest tardumusest, ega ka liiga kiire nagu kiirustav sebimine. Tundus, et õhk, kärbsed ja ämlikuniidid, ei ole liikumises iseenesest, vaid nad lihtsalt hõljuvad kaasa millegi suurema tasase hinguse taktis. Nagu maa oleks heitnud päikese sülle puhkama ja kõik see on tingitud nende tasasest hingamisest.

laupäev, 22. september 2007

Mina

Mina olen maailma keskpunkt, maailma naba. Kõik mis oli, on, või tuleb, keerleb ümber minu. Vesinik on saanud heeliumiks. Tähetolm on kogunenud tompideks ja moodustanud planetaarseid süsteeme. Keset kive ja tühjust on tekkinud orgaanilised ühendid,rakud, lihtsad organismid, olendid uimedega, jalgadega ja tiibadega, imetajad karvadega ja karvutud. Inimene on leiutanud kivikirveid, rattaid, kivi ja metalli töötlemise tehnoloogiaid ning portselanist wc- potte. Tsivilisatsioonid ja impeeriumid on tekkinud ja langenud. Kõik see selleks, et mina saaksin seda kõikke näha ja imestada: kui imeline on maailm. Kusagil Ladina-Ameerika vihmametsas koorub munast kirjusuleline papagoi ja minul on põhjust tunda imestust linnuriigi mitmekesisuse üle. Ämblikud koovad niiti mis on tugevam kui teras, selleks et mina saaksin hämmastuda looduse vägevusest. Impeeriumite juhid teevad otsuseid, mis miljonitele tähendavad kannatusi ja surma. Sedagi ainult selleks, et mina saaksin pead vangutada, kui tark ja samas kui loll on inimene. Miljonid inimesed järgivad oma juhte, tundes uhkust kuulumise üle millegisse suuresse ja üllasse. Miljonid imestavad järgmistel ajaloo etappidel, et kuidas sellised lollused küll said võimalikuks osutuda. Mina, olles sellest teadlikuks saanud, tean hoiduda absoluutse tõe kuulutajatest. Kunstnikud maalivad suurepäraseid maale selleks et mina neist vaimustuksin. Muusikud loovad muusikat, et mina saaksin sest elamuse. Inimestel läheb hästi või halvasti selleks, et mina saaksin selle üle rõõmustada või kurvastada. Kui minul on käsil mingi õppetüki õppimine, leian vihjeid selleks nii enese lähedusest kui ka kohtadest, mis minu isikust sootuks kaugele jäävad. Ajalehest loen lugu mis selgitab just minu õppetükki. Telekast õhtul tulev film räägib samast asjast. Uudistes peab Ameerika president kõnet ja räägib just samal teemal. Asjad ja sündmused mis mulle ette satuvad, ei ole juhuslikud, vaid teenivad kõik ühte eesmärki. Nad arendavad mind. Isegi kui esmapilgul tundub, et mingi sündmus on juhuslik, või isegi minu arengut pärssiv, siis tavaliselt näitab aeg , et kõik on olnud vajalik. Kannatusele tagasi vaadates näen, et ilma selleta ma ilmselt ei oleks saanud paremaks inimeseks. Ma saan sellest teha ainult ühe järelduse. Mina olen maailma naba.


Mina on tegelikult illusioon. Ehkki ma võin ennast peeglist vaadata ja mul on isegi vastav dokument e. pass olemas, mis nagu tõestaks minu minadust, on see ikkagi ainult näiline. Kui ehk, siis ainult paadunud materialistile võib mina olla vaieldamatu tõelisus. Kuid... Nagu igaüks võib märgata, siis miski ei ole ega juhtu ilma, et sellel oleks mõtet. Mis on minu mõte. Kui ma sündisin, oli minu olemise mõte rõõmustada minu vanemaid, sest milline vanem ei tunneks rõõmu oma vastsündinud lapsest. Minu üles kasvatamine õpetas minu vanematele vastutustunnet ja oskust seletada mulle ja ehk isegi taasavastada vastuseid tuhandetele minu miksidele maailma olemise üle. Minu mõte on anda paljudele oskust olla sõber ja vähestele oskust olla armastatu. Minu mõte on anda eeskuju asjades milledega tulen toime. Kui ebaõnnestun, on see õpetuseks teistele mitte teha nii nagu mina tegin. Minu töö tulemust kasutavad sajad mulle võõrad inimesed ja mina kasutan sadade mulle võõraste inimeste tööd. Minu peres ei ole mina midagi eraldiseisvat. Ikka on mina tihedalt seotud. Mina kui mees oma loogika, musklite, riski, saavutamise, saamise, kaitsjana, olen vastandiks naisele kui säilitajale, elujätkajale, hoidjale ja aluseks olemisele. Kuid mis ma oleksin ilma naiseta. Ainult pool. Lapsed ei saa hakkama ilma minuta kui nad on väiksed. Kuid võibolla ei saa hakkama mina ilma nendeta, kui nad on suured. Pagarid küpsetavad leiba, ehitajad ehitavad, arstid arstivad, mina olen puusepp. Kõik teevad midagi, kuid keegi ei tee kõikke. Nii oleme oma lähedaste ja ka võõrastega seotud üheks suureks ühiselt toimivaks mehhanismiks, millest mina eraldamine tooks ilmselt kaasa ka mina huku.

esmaspäev, 10. september 2007

esmaspäev, 13. august 2007

Head mõtted

Olen tähele pannud, et head mõtted tulevad siis kui aju väsinud on. Head all pean silmas et, selgust toovad, valgustavad, mõistvad, mitte kui halva vastand. Minuga on tihti niimoodi juhtunud. Õhtul voodis just hetk enne magamajäämist, peale rasket tööpäeva, kui veel vaevalt jaksad jalga jala ette tõsta ja mõtlemisest ei taha mõeldagi. Just siis süttib pea kohal lambike ja imestad, et ohoo, kuidas ma küll varem selle peale ei tulnud. Häda on selle asja juures see, et väsinud aju ei suuda head mõtet päriselt teadvusesse tuua ja nii jääbki see tihtipeale kuskile poolteadvusse uitama. Loogika ütleb, et järelikult ei tule head mõtted ajust. Head mõtted saavadki tulla just tänu sellel, et aju aktiivsus on väike ja ta ei takista enam heade mõtete tulekut.

pühapäev, 5. august 2007

Ema õpetas

Ema õpetas mind ise riidesse panema ja potil käima. See, et ma õpetamist ei mäleta, ei muuda sugugi nende õpetuste väärtust. Ka nüüd, keskealise mehena, on mul need oskused olemas. Kord rääkis ema mulle loo süldikeetmisest. Ema keetis oma venna pulmadeks sülti. Neil oli saunas suur küttekoldesse ehitatud pada, nii nagu see vanasti sooja saunavee tegemiseks kombeks oli. Pada oli parajalt suur, et kogu pulmajagu sülti korraga ära mahutada. Kui sült valmis, tuli see keldrisse külma viia. Kelder oli saunast nii umbes paarikümne meetri kaugusel. Siis veel trepist alla ja jälle üles. Ema pani saunas kausid täis, siis üks kauss ühte kätte, teine teise, kakskümmend meetrit keldrini, trepist alla, kausid keldrisse, trepist üles ja sauna. Kaks kaussi täis ja jälle sama rada. Ema ütles, et õhtuks olid tal jalatallad täitsa ümmargused. See lugu jäi mul hästi meelde. Kuna ema oli selle süldiga tohutu vaeva näinud, siis ka selle loo rääkimine oli tema poolt väga emotsionaalne. Aga ka minu jaoks oli see süldilugu vägagi oluline. Õppisin sellest oskust näha asju ülevaatlikult. Kui vaadata asja lähedalt, on vaja sült panna kaussi ja viia keldrisse, mismoodi mu ema ka talitas. Ülevaatlikumalt vaadates on näha, et nõnda tehes tuleb väga palju kordi edasi tagasi joosta. Lihtsam oleks sült saunas ämbrisse kallata ja alles keldris kaussidesse jaotada. Jooksmist oleks tunduvalt vähem. No ma ei öelnud emale, et asja oleks ju saanud ka lihtsamini korda. Ta oli seda lugu rääkides nii uhke, et ta niii suure töö ära oli teinud. Aga eks ma algul mõtlesin küll, et väga rumal temast. Nüüd aga näen, et tänu sellele, et ema mulle selle süldiloo rääkis, olen osanud oma töödes vältida lühinägelikusest tingitud tarbetut vehklemist. Ma peaksin emale selle eest hoopis tänulik olema. Ja teate mis. Ma olengi.

neljapäev, 2. august 2007

Kräunuvad kassid kiviaial

Kaks kassi kräunusid kiviaial. Kui seda kuulsin, ei saanud esmalt arugi mis lärm see küll on. Kas teeb hullumaja kurtide koor hääleharjutusi, või on marslaste invasioon. No igatahes jooksin välja vaatama, et mis lahti. Ja seal, kiviaial, olid kaks kassi. Karjusid mis kole. Oot- oot, kas lugesite hoolega. KO-LE. Inimesed võiksid ikka vähe õnnelikud olla, et nad armuhoos olles selliseid häälitsusi ei tee. Seal nad siis karjusid ja liigutasid ennast. Nojah, liigutasid ei ole just kõige parem sõna. Hm.. paremat ka nagu ei ole. Noh igatahes, ma ei ole näinud ühtegi elusolendit ennast niimoodi liigtamas. Nii aeglaselt. Üldiselt oli aru saada et nad muutsid asendit, kuid see toimus neil niiiiii aeglaselt. Püüdsin kord jälgida päikeselaigu liikumist seinal, mida peale mõningast harjutamist oli ka võimalik tajuda. No nii aeglane kasside liikumine just polnud, aga ega palju puudu ka ei jäänud. Kasside kole kisa meelitas ligi ka teisi uudishimulikke. Üks vares tuli ja maandus kassidest suisa kahekümne sentimeetri kaugusele. Vaatas kasse, hüppas veidi eemale ja vaatas uuesti. Ega vares pole loll. Küllap ta sai aru, et kassidel on hetkel hoopis teised huvid kui linnujaht. Naabri suur must koer jooksis ka kohale. Tunnistas temagi tükk aega, pea viltu, kräunuvaid kasse ja sörkis siis aeg ajalt üle õla kiigates koju tagasi. Taipas ehk, et pole õige hetk kasside suhtes oma kõrgemat seisust demonstreerida.

Ah et mis on selle jutu mõte. Hmõh.... Polegi. Mõni asjad on lihtsalt tähelepanuväärsed nagu kräunuvad kassid kiviaial.

reede, 27. juuli 2007

Empaatiast

"ühe abielu lugu" pani mind empaatia peale mõtlema. Empaatiata inimene võib oma lähedastele (ja mitte ainult) palju halba põhjustada, ise sellest aru saamatagi. Aga, mis see empaatia ikkagi on ja millega seda süüakse? Tean, et empaatia on teise inimese tunnetamine. Aga, mis on tunnetamine, mida see tähendab? Arvan, see on tõese arusaama saamine nähtusest, olukorrast, inimese hingeseisundist. Kuid väheste oskuste puhul võib tunnetamine viia ju ka valele arusaamale. Järelikult on empaatia eeldusteks oskus tunnetada tõeselt.

Et tunnetamise olemusest paremini aru saada, peaks väheke uurima selle vastandit. Kui inimene ei tunneta, kuidas ta siis suhtleb? Arvan, võrdlusmeetodil. Inimene loob endale ideaal maailmapildi. Suhtlemisel võrdleb ta partneri sobivust sellesse maailmapilti. Kui sobib, on inimene sümpaatne, kui mitte, ebasümpaatne ja ta on vaja ümber kasvatada, või temaga suhtlemisest hoiduda.

Suhtlemisel tunnetamise läbi püüab inimene näha- mõista maailma teise inimese silmade läbi. Tavaliselt on seejuures ebapiisav pelgalt mingi teadmise teadasaamine. Vajalik on ka omandada hulgaliselt selle teadmisega seotud nüansse-varjundeid. Inimsuhete keerukas virvarris kaasneb faktidega alati hingeseisundi varjundeid, millede väljendamine keeleliselt võib osutuda ülejõukäivalt raskeks. Täieliku pildi võibki saada ainult tunnetades. Tähele pannes mitte ainult öeldavaid sõnu, vaid ka ütlemise rõhutatust, tempot, hääle tugevust, hääletooni, miimikat, lõhna, kehakeelt, silmavaadet ja vahetut sensitiivset tundmist, saavutame tunnetamise. Et aga kõik see tunnetamise läbi saadav informatsioon ka meile arusaadav oleks, peab selle informatsiooni vaste ka meis endas olemas olema. Et tunnetada rõõmu, peame olema kogenud rõõmu. Et tunnetada valu, meeleheidet, kurbust, peame olema neid ka ise kogenud. Muidugi võime aru saada hingeseisundist millest meil on teadmine, kuid puudub kogemus. Kuid vaevalt võib sellist mõistuspärast arusaamist tunnetamiseks pidada. Järelikult peab tunnetamiseks meil endal olema piisavalt arenenud kogemuslik maailmapilt, mille abil saame aru tunnetamisel saadud informatsioonist. Kas see viimane lause ei tule teile kuidagi tuttav ette? Ka sümpaatse suhtlemise kirjeldamisel kasutasin mõistet maailmapilt. Sel korral küll kui võrdlemise alust. Empaatia puhul kui vahendit tunnetamise tajumiseks. Kui sümpaatia puhul piisab ja-ei otsuse tegemiseks vajalikust informatsioonist, siis empaatia puhul tuleb läbi töödelda (tunda, mitte mõelda) oluliselt rohkem informatsiooni.
Vaataks seda maailmapildi moodustumist ka vähe. Hakkame algusest peale. Imik. Hmm..No selle osa jätaks vahele. Osalt seepärast et olen mees ja ilmselt ilma jäetud selle osa tunnetamise võimest. Osalt seepärast, et vaatamata näilisele mittemillegagihakkamasaamisele, on mumeelest imiku vaimne võimekus pöördvõrdeline füüsilise abitusega. No vaidlema ei hakka, täpselt ei tea, kuid tundub nii. Kui aga laps hakkab sellest ilmast juba väheke sotti saama, suhtleb ta maailmaga ikka, tehes kindlaks, kas mõju, mida ta tunneb, on meeldiv või ebameeldiv e. sümpaatia teel. Kas tühi kõht on meeldiv või ebameeldiv, kas külm on hea või paha. Kust tuleb söök, kuidas tuba soojaks saab, pole tal aimugi. Mida tunneb ema, tõustes väsinuna ja uimasena kell kolm öösel, vaevalt ta sedagi tunnetab. Tema elu käib ikka meeldivast tingitud heaolu, ebameeldivusest tingitud nutu ja kui see ei aita, siis kisa abil. Mul on halb, tegelge minuga, andke mulle süüa, võtke mind sülle, kallistage ja armastage mind. Kui nii võtta, on see täielik egoism ja absoluutne empaatiavõimetus, kuid kuidas me last sel ajal armastame. Ilmselt rohkem kui ei kogu ülejäänud elu. Paradoks, kas pole.
Nii see maailmapilt siis kujuneb. Täis kõht on hea, tühi kõht paha. Kõndida hea, kukkuda paha. Kiitus hea, karistus paha. Õnnestumine hea, ebaõnnestumine paha. Rõõm hea, kurbus paha. Ilus tüdruk (vaataja silmadele) hea, kole tüdruk paha. Ja ongi käes esimene armastus, suur ja puhas, üles ehitatud üksnes sellele, et keegi on meile väga sümpaatne (!). Mõtlen, et kui kõik abiellumisealised oleksid täielikult empaatiavõimelised, tunnetaksid kõikki partneri vajadusi ja soove, siis oleksid nad ka ju võimelised tunnetama partneri vigu. Kas siis mehed ja naised moodustaksid enam perekondi ja saaksid lapsi nii, nagu kogu elusloodus suunab oma parimad jõud soo jätkamisele. Võibolla sümpaatia (empaatiavõimetus) on vajalik, et liita mees ja naine kokku. Kui möödub pime armumise aeg ja saabub valge, armastuse aeg, avastad, et vastassoo esindaja mõttemaailm on sinu jaoks täielik müsteerium ja sa pead rakendama kogu oma tunnetuse (empaatia), et temast aru saada. Tavaliselt kattub see ajaliselt ka laste saamisega. Ka lapsed on võimetud oma soove-tahtmisi sõnaselgelt väljendama. Ka selleks on vaja empaatiat. Arvan, et see aeg: aasta, paar peale abiellumist, kuni laste murdeikka jõudmiseni, on kõige aktiivsem aeg empaatia õppimiseks. Kui sel ajal loobutakse parneri mõista püüdmisest. Kui lapsi ei mõisteta, vaid suheldakse nendega käskude keeldude abil, on empaatia õppimiseks sobilik moment mööda lastud ja ilmselt jääbki see saavutamatta.
Niiet kui mees või naine kahekümnendates aastates korraga avastab, et partneril puutub empaatia, on see kurb. Kuid vaadake suuremat pilti, ka loogiline. Millegi ebameeldiva avastamine ongi ju põhjuseks, et teha muutus (õppida). Kuid, jumalapärast. Ärge laske end eksitada illusioonist, nagu oleks otstarbekas muuta teist inimest. Muutused saavad siiski alata ainult iseendast.

Ahjaa, üks asi tuli veel meelde. Kirjutasin seda lugu kahel päeval. Vahepeal tirisid lapsed mind kinno "Simpsonid" filmi vaatama. Filmis on üks episood, kus Homer saab ilmutuse empaatsuse kohta. Vaat kus liblika tiivalapsutus vihmametsas.

esmaspäev, 23. juuli 2007

Meres

Istun toolis mis on mulle paras. Mitte liiga madal, mitte liiga kõrge, just minu mõõtu tool. Tuba milles ma elan, on hea suurusega. Pole liiga kitsas, et peaks mööbli vahel külg ees liikuma. Pole liiga suur ega kõle, et peaks ühest seinast teiseni kaua kõndima. Mu töökoda on paras, mahub töötama küll, no väheke suurem võiks ehk olla. Auto on paraja suurusega, meie pere mahub just ära. Õu on paras, kümme sammu töökotta, kümme sammu marjaaeda. Tundub, nagu maailm olekski enam vähem minu suurune.
Eile käisin meres ujumas. Nüüd tundub et ma olen päris väike.

teisipäev, 17. juuli 2007

Android

Android, küborg, terminaator ja muud inimese ja roboti ühendused on fantastiliste juttude ja ulmefilmide pärusmaa. Kuid mina nägin sellist päriselt. Tänaval. Tallinnas. Oma ihusilmaga. Läksin mööda tänavat ja seal ta seisiski tänavanurgal. Ootas taksot, nagu hiljem selgus. Kaugelt vaadates ei saand kohe arugi. Tundus nagu naisterahvas. Täitsa ilus isegi. Lähemale jõudes aga sain aru, et ahaaa..., siin on vist küll hullu teadlase käsi mängus. Kõik selle tüdruku juures tundus tehislik. Juuksed polnud inimese juuksed, vaid nagu päikeses küütlev sünteetiline kiud. Riided polnud pehmed, mugavad, vaid rohkem nagu hõlpsalt puhastatav, ilmastikule ja keemilistele ühenditele vastupidav plastikkate. Kehahoiak polnud liigeste sujuv liikumine, vaid ühest asendist teise positsioneerumine. Nägu oli maalitud, mitte päris. Hästi maalitud, kuid siiski ainult pilt. Silmades, kus tavaliselt inimestel vähem või rohkem hinge paistab, polnud midagi. Oli küll aru saada et need silmad näevad, kuid mingit inimlikku soojust...ekeee. Lõhn. Kui teate uue auto lõhna. Seal on plastiku, värvi, metalli, õlide ja määrete tehniline lõhn. See tüdruk lõhnas umbes samamoodi. Siis tuli takso ja ta sõitis minema, jättes mind talle jahmunult järele vaatama.

pühapäev, 15. juuli 2007

Kööginuga

Ämmal külas olles läks mul kööginuga vaja. Leidsin selle köögist sahtlist (nagu arvata võiski). Võtsin sahtlist noa ja vaatasin seda, ning kogu äia ämma elu jooksis mul silme eest läbi. Ilmselt olid nad selle kööginoa muretsenud endale juba oma kooselu alguses, kui nad veel noored olid. Siis olid neil lapsed. Lapsed kasvasid suureks. Siis olid neil omakorda lapsed. Lapselapsed kasvasid suureks. Kõik see aeg oli seda kööginuga kasutatud ja teritatud. Teritatud ja kasutatud. Algsest noast oli suurem osa ära kulunud. Alles oli vaid kitsas riba metalli.

reede, 13. juuli 2007

Tükid

Elu alguses on tükid. Eraldiolevad, üksikud, seosetud tükid. Nälg, valgus, rõõm, halb, uni. Esimesed tükid ununevad. Meelde jäävad sellised, mil juba rohkem seost materiaalse maailmaga. Mänguasi, sellega seotud rõõmud ja kiindumus. Õnnelikus, rõõmus hetk koos vanematega. Kurbus kui tahetut ei saa. Nooruse tükid jäävad tavaliselt meelde kogu eluks. Esmakohtumine tundmatu keskkonnaga. Riskantse eesmärgi saavutamisel kogetud põnevus. Sümpaatse inimese poolehoiu võitmine. Looduse harmoonia hingemattev tunnetus. Õppimise aeg on täis faktide omandamist. Ainete suitsused reaktsioonid keemiatunnis. Newtoni õpetus et igale mõjule on mõju, mis on vastandsuunaline. Tardunud füüsikalisi arusaamu raputav tuumafüüsika. Tööõpetustunnis viga saanud näpp. Tööaja kogemused on rohkem tunnetuslikku laadi. Vajadus iseseisvalt oma eluga hakkama saada ja sellest tulenevad rõõmud ja mured, peamiselt mured, eriti alguses. Pärastpoole õpid eristama reaalsust illusioonidest ja möödapääsmatu aktsepteerimise oskust. Elu veeretab teele igasugu juhtumisi. Osad rõõmsad, osad kurvad, osad vist lihtsalt ainult kiusu pärast. Mida aeg edasi, seda enam tundub, et kõik need esmapilgul eraldiolevad elutee juhtumised e. tükid on kõik ühe suure terviku osad. Ka need, mis esmalt tundusid ainult kiusu pärast loodud olevat ja eriti need. Need ebameeldivused, mis aina korduma kippuvad, näitavad kõige paremini, et Sinu tervikus on mõned kriitilised kohad, millele oleks vaja erilist tähelepanu pöörata. Et on kohti, mida pead enda jaoks selgeks tegema, aru saama, läbi tunnetama. Et tervik, mis Sinu tükkidest kokku saab, oleks tõepoolest tervik ja veel harmooniline seejuures.

neljapäev, 12. juuli 2007

Võsas

Mis võiks olla harivam kui võsa. Poisikesena mööda võsa hulkudes õppisin nii mõndagi.
Näiteks seda, et mõnes kohas on võsa nii tihe ja läbitungimatu, et targem on minna ringi kui raisata energiat otseteele.
Mõnikord jälle satud ootamatult paljale kohale. Ümberringi igal pool tihe võsa ja suured puud, aga selles kohas näed, ei põõsajuppigi, ainult madal ühetasane rohi. Miks mõnes kohas kasvab ja mõnes mitte, no mine sa tea. Osasid asju lihsalt ei tea.
Puud ja põõsad arvestavad alati oma keskkonnaga. Kui on ruumi rohkem, kasvab puu madal ja lai, sirutab oksad laialt igas suunas. "Ülerahvastatud" oludes puu on kokkuhoidlik ja kasvatab oksi ainsas avatud suunas - üles.
Vahel on päris suurel alal ühesugune taimestik. Vahel aga nii, et iga paari meetri tagant on taimed hoopis teised. Tavaliselt on see ikka keskkonna mõju. Kui on ühtlane keskkond, on ühtlane ka taimestik. On keskkond muutlik, muutuvad ka taimed. Hiljuti liigutatud mullal kasvavad hoopis teistsugused taimed kui kohas, mis kaua puutumatult seisnud. Olustik määrab populatsiooni.
On viljakaid muldasid. Tavaliselt kasvavad seal lepad ja nõgesed. Ilmselt kasvaks seal igasugune taim, kuid kuna lepad ja nõgesed on heades oludes kõige edukamad, on just nemad viljakal mullal võitjad. Kuid on ju ka kehvi kohti: kiviklibu, liiv, kuivus. Ka seal kasvab taimi. Saar, sirel, kadakas. Heades oludes on võitjad ühed, kehvades jälle teised.
Võsas kasvab üheaastaseid taimi, kaheaastaseid taimi, puid, millede eluiga on kolmkümmend aastat. Mõned puud kasvavad mitmesaja aastaseks. Ka pikaealise puu elu võib katkeda ootamatult. Üks asi on keskmine statistiline näitaja, kuid elus on ikka nii, et kunagi ei tea, mis homne päev toob.
Olles võsas, mis tihe rägastik, väändund ja läbitungimatu, on ka mõtted väljapääsu otsivalt tihked. Aasal, kesk päikest, lilli ja liblikaid, tõuseb ka hing kõrgemale kui tavaliselt.
Sattudes kohta, mis on ilus, lausa rabavalt hingemattev, ahmime õhku ja naudeldes imestame: oh kui ilus ometi. Joovastunult hõljume ses hetkes minuti. Kaks minutit. Kümme minutit. Seitsmeteistkümne minuti pärast hakkab juba igav ja mõtleme, et peaks vist edasi liikuma.
Võsas võib jääda mulje, et kõik allub juhuslikkuse printsiibile. Puu siin, puu seal. Põõsa siin, põõsas seal. Kuid tähelepanelikumal vaatamisel võib avastada kindlat süsteemi. Mingi taim kasvab, sest aeg, koht ja olud võimaldavad seda.
Pealegi on võsas harmoonia. Sellest võib aru saada, kui võrdleme võsa ja prügimäge. Kus on vormide harmoonia ja kus pole.
Mida küll mõtleb inimene aias, kesk laudsiledat muru ja nööri järgi seatud puid ja põõsaid?

esmaspäev, 9. juuli 2007

Putukas höövlil

Iga enesest lugupidav mees teab, mis asi on höövel, e. rihtplate ja milleks see võimeline on. Kes veel ei tea, püüan selgitada. See on üks puidutööpink, mida kõvera laua sirgeks ja siledaks saamiseks kasutatakse. Tal on kaks plaati e. rihtimise platet, millede peale hööveldatav laud surutakse. Plaatide vahel on höövli võll, millesse kinnituvad terad. Hööveldatava pinna siledus sõltub vägagi sellest, kui teravad on terad. Niiet, võite isegi aru saada. Nad on VÄGA teravad. Novot, need vägateravad terad seal võllis pannakse mootoriga pöörlema niiet undab. Vanas töökohas kus kunagi töötasin, oli höövel, mis tegi häält nagu startiv reaktiivlennuk, niiet juba kaugelt võis kuulda kui höövel käima pandi. See höövel, millest juttu, nii hirmsalt ei unda, kuid nõrgema närvikavaga inimese ehmatab ära küll.
Niisiis, hööveldan. Klapid peas, et rahulikum oleks. Ilm on ilus, päike paistab. Säravaks ihutud teradega kibekiirelt pöörlev võll helkleb päikses kui ilmutus teisest ilmast. Üks putukas on sattunud rihtplaadile. Ilmselt lauajupilt, mida just hööveldasin. Putukas, va pöörane, on roninud just plaadi võlli poolsele servale ja sirutab nüüd oma kombitsaid ja jalgu üle ääre võlli poole. Võll aga laseb terade vihisedes oma undavat laulu. Ka minul, kes ma selle masinaga igapäev töötan, on aukartus selle võlli ees. Ma ju tean, mis jõud seal taga on. Võtab näpu maha nagu naksti, mis siis veel pisikesest putukast rääkida. Putukas aga sirutab oma koibi ikka sinnapoole. Kui ta nüüd vastu läheb, ei jää tast märga plekki ka järgi. Vahe putuka ja võlli vahel võib küll ainult millimeeter olla, aga putukas muudkui upitab. No mida sa sõge küll teed. Putukas küll, aga ikkagi valdab mind sellist surmapõlgavat tempu nähes kerge värin.
Aga ei, viimaks võtab kuuejalgne teise suuna ja nüüd söendan ta maha pühkida.
See putukas paneb mu taustsüsteemide üle mõtlema. On selge, et putukal pole pöörlevate teradega võlli purustavast mõjust vähimatki aimu. Kui mina mõistan, mida tähendab kiirelt liikuv terav metall, siis putuka jaoks on see ainult päikses helklev sile pind. Mõeldes, kuidas mutukas end oma totaalse huku poole sirutas, siis... Kas mitte ka inimene vahel sedasama ei tee. Meile tundmatus taustsüsteemis sirutame ehk isegi end millegi särava poole, mis tegelikult võib meile olla sama, mis putukale höövel.

reede, 6. juuli 2007

Ozzy kontsert

Käisin Ozzy kontserdil. Kui olin kahekümnene, tundus mõte Ozzy oma ihusilmaga nägemisest täiesti absurdne, kuid
nüüd, oh imet, nägin. Veel üks põhjus olla tänulik nõukogude korra kadumisest. Meie aja häda on selles, et me laulame liiga vähe. Mitte lõbuks või meelelahutuseks, vaid selleks, et hing saaks tiivad ja
lendaks sinna, kus on tema koht. Ära materiaalsuse muredest kõiksuse ülevuse juurde. Mingil määral saab laulmise
puudust kompenseerida muusika kuulamisega, n. ö. laseme teistel enda eest laulda. Ja Ozzi on minu eest seda palju
teinud. Minu jaoks on palju head muusikat ja tavaliselt kvalifitseerub muusika heaks ikka oma sisu järgi. Ozzy puhul on
ka muusika sisu hea, kuid midagi on seal veel, millele ei oska hästi nimegi anda. Olen ikka püüdnud tabada, et mis see
küll on. Nüüd, kontserdil, sain vist aru. Kuid, järgemööda. Kontserdile saabudes ei otsitudki mind läbi, mille üle, arvestades varasemaid kogemusi, olin isegi natuke imestunud.
Istusin oma kohale ja vaatasin inimesi. Minu puhul on suure hulga inimeste nägemine tavatu sündmus, niisiis lõbustasin
end rahvamassis inimeste nägemisega. Suure hulga võrdlusmateriali olemasolul on tunduvalt lihtsam inimese olemust
näha, kui ainult ühte vaadates. Nii ma siis istusin ja vaatasin inimeste olemust. Päris lõbus oli. Oli uhkeid ja
tagasihoidlikke, nahaalseid ja tolerantseid, keskendunuid ja vilavil silmil õllemüügikohta otsivaid. Igasuguseid Hierarhia on Saku saalis hästi paikka pandud. Inimeste enamik hõivab keskse ja suurema osa ruumist, neist natuke
kõrgemal istub keskklass, istub, mitte ei seisa nagu lihtrahvas. Neist kõrgemal, rõdul, on ülemad, keda ka siiski on
suhteliselt palju. Kõige kõrgemal, privaatsetes kabiinides paiknevad äravalitud. Äravalitutel on hea vaade kõikidele
klassidele. Lihtrahvas vaevalt äravalituid märkabki. Neil on omavahelgi trügimist, tunglemist küll. Laest, tsingitud torude
vahelt, keerleb alla mõni propellerina tiirlev, prošektoritest helklev träbal. Näe, üks ei tiirlegi allapoole, vaid püüdleb
gravitatsiooni trotsides hoopis üles. Ikka on keegi, kes teeb asju teistmoodi kui kõik ülejäänud. Millal küll kontsert pihta
hakkab. Püüan leida mingit märki. Ahaa, küllap siis, kui pultide ja arvutiekraanide keskel igavlev helitehnik oma
hajameelsuse minetab ja lavale keskendub. Saali mõlemas küljes paiknevates müügikohtades vahetavad rahatähed ja
õlut täis plastiktopsid vilkalt asukohti. Käib üks kõvem mürts mida soolikadki tunnevad, vist algab, helitehnikgi on nüüd
traksis. Oh seda mürtsu küll, mis nüüd lahti läheb. Lapsepõlv tuleb meelde, kuis sai kõrv vastu raadiot Luxemburgi
kuulatud. Vaevalt oli kuulda, kuid ema ikka pahandas, et mis lärm see on, pane kinni. Nüüd on sama muusika nii valjult,
et segab seedimist. Hea et ema ei kuule. Võimas, mitte eriti hea, kuid, ohoo kui võimas. Bassitümps paneb keha
vibreerima, niiet on tunda kus üleliigsed rasvakilod asuvad. Midagi on ses muusikas küll puudu. Võimu on palju, sisu
nagu vähevõittu. Noh, ootame Ozzi ära. Tulebki vaheaeg. Trobikond juhtmepoisse veeretab lavalt minema posu kaste
ja teine trobikond veeretab teised kastid asemele. Ei tea miks küll, aga huvitav vaadata, kuidas nad kui sipelgad
koormaga edasi tagasi voorivad. Nüüd siis. Algab. Seal ta ongi. Ozzi ise. Väike värin jookseb mööda selga. Kas tõesti
Ozzi. Noorepõlve iidoliga kohtumise ebareaalsusest reaalsuseks saamine väänab tegelikust nagu pesunaine pesu. Ja
polegi eriti tähtis, et helitehnika pole just suurem asi, tegelikult, hmm, isegi täitsa jama. Pole isegi aru saada mis lugu
see parajasti tuleb. Saku saali plekist ja plastikust keskkond keerab akustika segamini nagu oleks keegi suure lusikaga
teinud kümmekond segavat liigutust esindusliku restorani peakoka firmaroas. Tähelepanelikumal kuulamisel hakkan
taipama, et kehv akustika võib ka taotluslik olla. Sest Ozzy, see Ozzy, kelle hääle lausa ebainimlikku täpsust olen alati
imestanud, laulab nagu mööda. Pillimeestegi kidrakäigud meenutavad ähmaselt tuttavaid lugusid, kuid üldiselt on see
üks monotoonsusele kalduv jura. Muusikas puudub täpsus ja konkreetsus, kuid peamine, sealt puudub hing. Aga..., kui
mõelda siis... . Minu jaoks on see elu suursündmus, kuid nende jaoks seal laval.... Kui teed midagi hästi, hingega, siis
jääb seda hinge ka sinna tehtava sisse ja seda on seal näha, juhul kui oma nägemist liialt materiaalsusele ei keskenda.
Kuid kui teed seda asja juba kümnendat korda, või sajandat, või mitmesajas kontsert see Ozzyl juba on. Paratamatult
minetad hingelisuse ja teed tuttavat liigutust nagu konveieritööline. Asjast aru saanud, ei kurvastagi ma enam niiväga,
vaid naudin tooliväristavat mütsu, muusikat lasen oma isiklikest mälupankadest. Kaubanduslik tegevus
õllemüügiputkades ei lase ennast kontserdi edenemisest segada. Laval jookseb Ozzy veeämbritega edasi tagasi ja
loobib vett rahva sekka. Liigutused on tal kuidagi...noh...See, kuidas ta käsi pea kohal kokku lööb ja need omavahel
kuidagi täpselt kokku ei saa, vaid ikka kuidagi poolviltu. Ja need tema hüpped on nagu ärahellitatud jõmpsikal, kel pole
aimugi, kuidas asju käte abil oma tahtele allutada, vaid heidab käed laiali kui mittevajalikud, ning üles alla hüpates
hüüab: tahan Seda. Siis plahvatab mu peas mõte. Just. See vist ongi Ozzy viletsus ja geniaalsus. Ilmselt ei olegi tema
keha päriselt selles maailmas, vaid siiamaile on jõunud ainult see osa, millega on võimalik muusikat teha. Ja ja, küllap
olete kohanud inimesi, kelle keha on kohal, kuid vaim on nagu puudu, noh Ozzy puhul on vastupidi. Kui maailm oleks
seebimulli sisemus ja me sündimise läbi mulli sisse satuksime, siis... kõik ei saagi päris sisse. Osad jäävad
seebikilesse pidama. Pool sees, pool väljas. Oleneb siis, kas sees on materiaalsus või vaimsus. Selles siis ongi Ozzy
hääle omapära. Seal puudub inimlik materiaalsus.Äritegevus õllega aga kestab katkematult terve kontserdi ja selle lõppedes tunduvad ostjad müüjad isegi kergendust
tundvat, et midagi enam ei sega..

reede, 29. juuni 2007

Nuusutades

Hiilin kikivarvul kööki ja paotan kapiukse. Seal ta ongi. Võtan purgi kapist välja ja keeran kaane lahti, kuid ei võta seda päris ära, vaid paotan ainult natuke. Pistan tekkinud prakku oma nina ja imen endasse purgis sisalduvat lõhna. Ahhh..., kui mõnus. Tõmban veelkord magusad aroomi sõõrmeisse ja korraga ... . Ma ei olegi enam rasvahaisuses köögis, vaid hõljun kesk lilli ja liblikaid. Päikese soojast paist on lilled avanud oma sisemise värvilise ilu ja lõhna. Lõhna, mis mähib sind endasse, tungib sust läbi, surudes välja kõik igapäevarutud ja mured. Pole enam midagi muud, sest kogu olemine on selles lõhnas, ses õite värvilises tantsus ja päikses. Minevik ja tulevik on kuhugi kadunud, olen siin ja praegu.

Keeran kaane jälle peale, ning panen meepurgi ettevaatlikult kappi tagasi.

kolmapäev, 27. juuni 2007

nagu linnuke oksal

Üks linnuke otsis kohta maandumiseks. Nagu lindudele ikka kohane, ei olnud ta eriti hea tehnilise taibuga. Igatahes, valis ta maandumiseks peenikese rohukõrre. Nagu arvata võiski, prantsatas ta koos selle kõrrega vastu maad. No see ei olmud kõrge kukkumine, niiet peale väikest pearaputust jätkas ta oma teed. Kuid viivuks tundus, nagu oleks linnukese väike nägu väljendanud üllatust.

laupäev, 9. juuni 2007

Miks siis ometi

Ei tea kust nad küll tulevad, kuid nad tulevad siiski ja nõuavad materialiseerumist kokkuleppeliste tähemärkide läbi, mis organiseeritud gruppides sõnu moodustades suudavad ka teistele minu mõtteid arusaadavaks teha. Aga eks ta rohkem enda jaoks ole, arusaamaks, mis imelik tegevus seal pealuus asuvas hallolluses küll toimub. Issand, kui segane jutt sest lihtsast asjast nüüd tuli.