teisipäev, 20. juuni 2017

Resonantsid

Kuulasin Jeff Beck-i "Women of Ireland". Kuulates hakkas tunduma et helid ei ole päris õigel kohal. Algasid natuke vara  ja lõppesid samuti mitte siis kui peaks. Helide tugevus polnud selline nagu oleks võinud olla, rütm oli kange ega ühtunud harmooniaga. Küllap olin kriitiline, sest varem oli mind Beck-i juures paelunud just oskus helidega ringi käija. Mitte nootide muusikaks tegemine, vaid just helide vormimine. Nende venitamine ja painutamine. Mäng kitarri sisemistel resonantsidel. Kuid selles loos oli kõik justkui tehislik. Nagu oleks muusikapala selgeks õpitud ja siis maha mängitud, ilma muusika sisse minemata. Kuulasin seda mahamängimist mõnda aega, kui korraga hakkas minu sees mängima see päris muusika. See mis muusika tegijal mõttes oli olnud. See oli päris veider. Kuulata korraga veidi rabedat muusikaintsrumentidel mängitud helilist kõla, ja samal ajal muusika ideest tulenevat. See oli kerges dissonantsis, aegajalt langesid nad isegi kokku, aeg ajalt jälle erinesid rohkem. Imelik.

Kuulasin pärast veel mõned korrad sama esitust. Sama tunnet ei tekkinud. Lugesin youtubest kommentaare, kõik olid kiitvad. Et suurepärane, briljantne jne. Ei ühtegi ütlemist et midagi oleks justkui loksunud. Imelik.

neljapäev, 15. juuni 2017

Tomat

On õhtu ja päike hakkab loojuma. Paras aeg kasvuhoonet kasta. Päev oli olnud soe ja kasvuhoones valitseb paras leitsak. Viskan särgi seljast ja keeran kraanid lahti. Ninna lööb niiskuse, mulla, lehtede ja tomatite kokteil. Aaaah.. Chanel jääb sellele kõvasti alla. Nuusutan õhku ja vaatan päikest. Vesi muudkui vuliseb. Vaatan ega harusid pole vaja naksata, aga ei ole. Naksatud ju ka juba. Eile, ja üleeile, ja üle üle eile. Seisan siis niisama ja liigutan tasapisi voolikut. Päev oli olnud kiire, nagu tavaliselt, nüüd aga on korraga aega küll. Vesi vuliseb, putukad siristavad ja päike ... noh ta ei tee küll mingit häält, kuid tema loojangukuma on kui ümin üle taeva. Nopin ühe tomati, loputan kastmisveega ja löön hambad sisse. Mmmmm, küps päikesesoe tomat, just nopitud, milline õndsus. Vesi vuliseb, päike paistab ja tomat sulab mu suus.
Siis ma tundsin seda. Tundsin et OLEN.

Kirjutasin selle jutu umbes kaheksateist aastat tagasi. Perekooli foorumisse. See oli mu esimene jutt, seepärast minu jaoks üsna oluline. Jutule kirjutati kaks kommentaari. Üks oli väga hästi sõnastatud niiet ma parem ei püüagi seda taasluua, niikuinii ei oska ja täpseid sõnu ma ei mäleta. Kuid oli tunda et jutu mõte oli kommentaari kirjutajas vastu kõlanud. Teine kommentaar oli täpselt vastupidi. Umbes niiet: kes kurat sa siis oled, tomat või?
Noh, esimene jutt ja esimesed kaks kommentaari, need olid olulised. Ja mul on põhjust tänulik olla mõlema pärast. Nüüd ma tean et igal pulgal on kaks otsa. 

reede, 9. juuni 2017

Kümme aastat blogi

Täna, kümme aastat tagasi kirjutasin siia esimese jutu. Sellise.

"Ei tea kust nad küll tulevad, kuid nad tulevad siiski ja nõuavad materialiseerumist kokkuleppeliste tähemärkide läbi, mis organiseeritud gruppides sõnu moodustades suudavad ka teistele minu mõtteid arusaadavaks teha. Aga eks ta rohkem enda jaoks ole, arusaamaks, mis imelik tegevus seal pealuus asuvas hallolluses küll toimub. Issand, kui segane jutt sest lihtsast asjast nüüd tuli."
Ja nii täpselt just ongi see läinud. Väga palju on mu enda jaoks selgemaks saanud. Arvan, ilma blogis mõtete jutuks kirjutamiseta poleks ma nii palju õppinud.

Ega see polnud mu esimene jutt. Enne kirjutasin jutte perefoorumis, kaheksa aastat. Kõige esimene kandis pealkirja "Tomat". Ja mulle tundub, see oli mu parim jutt. Ei tea kas selle pärast et esimene. Või seepärast et vajadus oli suur ja jutu kirjutamine tundus just selle kipitava vajaduse rahuldamisena. Vahepeal mõtlesin kas see on ehk grafomaania, vaimse liputamise vajadus. Nüüdseks olen taibanud et asja olemus pole üldse kirjutamises, või mistahes vormis loomingus. Asi on selles suures meeltele kättesaamatus pildis. Nagu see ikka tavaliselt on.

 Mõtetes on pilvede vaatemängulisust ja metalli tehnilist mikromillimeetrilist täpsust. Selle sõnadesse panemiseks keskendun jutu mõttele. Ja kui keskendun, leian mõttest uusi nüansse, selliseid mida mõtte peas algseisundis olles ei märka. Niiet näen rohkem. Vahel tuleb päris üllatavaid asju, niiet tundub ma ei mõtle neid mõtteid vaid püüan. Väga tihti on mõte pärast jutuks saamist suisa tundmatuseni muutunud, või hoopis teise suuna võtnud. Palju mõtete detaile on olnud peas, kuid sõnadesse pole jõudnud. Unustamise pärast (jah unustan viimasel ajal tõesti palju), või lähemal vaatlemisel on nad tundunud ebaolulised. Vahest tuleb mõni jutu mõte, kuid kahtlen, kas mitte pole ma seda juba kirjutanud, olen püüdnud järgi vaadata, kuid kus sa leiad. Niiet küllap ma ennast kordan. Eriti selles osas mis hinge kriibib, märku andes valgetest laikudest minu olemuses. Vahel isegi loen oma vanu jutte ja imestan, kas tõesti mina olen need kirjutanud.
Ja ega ma siis ainult õppimise ja mõtete selgitamise pärast kirjuta. Võiks öelda see on loominguline sund, kuid see on nii trafaretne ja väheütlev väljend. Mu naine ütleb see on enesetähtsustamine. Küllap on ka see element olemas, kuid kindlasti mitte põhiline, liiati veel nüüd pärast kõiki neid aastaid. Ma arvan, olen taibanud milles on asi.  Mumeelest on see tegelikus reaalsuses olemine. Kui maailm minu ümber minu enda mõtetes vastu kajab, siis olen ma selle maailma tegelikuses. Tajun olemuslikku külge. Et ma selle ka kirja panen ja avalikult näitan, on siiski vaid vahend, oluline on maailma mustrit enda sees tajuda. Kui vaatan seda maailma kõrvalolijana, vaataksin maailma juskui peeglist, kõik on vastupidi, sest näen ju näilisust. Näiline aga on olemusliku vastand, nagu olen aru saanud. Olemuslikuse tajumiseks pean seda maailma enda sees tajuma. See võib tähenärimisena tunduda. Kuid mumeelest on see VÄGA oluline. Kõik see mis praegu maailmas närvidele käib. Poliitika silmakirjalikus, raha võim, kurjuse levik, illusioonide domineerimine tegelikuse üle, inimese sisemine vaimne tühjus, toetuvad oma toimimise mehhanismis just näilisusele.
Ja veel. Kui maailm on üks, siis see mis inimese sees vastu kajab on igas inimeses erinev. Oleme ju kõik täiesti erinevad n. ö. üksinda universumis. Just siin blogi keskkonnas torkab see hästi silma. Nii, läbi inimeste erisuste, saab ka maailm oma mitmekesisuse. Ja see on just see seaduspärasus mille järgi maailm toimib. Mäed on mäed, kuid iga mägi on eriline, puud on puud, kuid pole kahte ühesugust. Kvantfüüsika tasemel pole reaalsus üks, vaid lõputu.
Niiet ma väga tänan neid inimesi kes blogides oma sisemise tunnetuse on sõnadesse pannud ja seda näha lasknud. Suur aitäh! See on põhjus ka minu jaoks miks ma ei kirjuta sahtlipõhja, vaid avalikult. 

Ma kirjutan halvasti. Ma tean seda. Olen lugenud blogisid tõeliselt ilusa keelega. Jutte, kus keeleline väljendus jookseb rütmiliselt, voolavalt, külluslikult, niiet lugeda on sama meditatiivne kui jälgida oja vulinat. Minu kirjaviis on rohkem nagu vankriga munakivisillutisel. Ja ma teen kirjavigu, mulle on seda mitu korda öeldud. Ühele sellisele kommentaarile ma nähvasin päris teravalt. Palun vabandust. Tegelikult õige ju, ilmselt siis teen vigu. Aga ei peaks. Vildakalt öeldult saab rikutud tõde. Kuigi sisu on vormi suhtes eespool, peaksid ka need vastandid harmoonia huvides siiski tasakaalus olema. Minul ei ole. Peaksin grammatikasse investeerima, õppima, või otsima internetist võimalusi kontrollimiseks. Kuid mul ei jätku elatise teenimise kõrvalt niipalju energiat. Niiet jääb ära. Kõike ma täiuslikuks lihvida ei suuda, osad asjad peavad jääma ebatäiuslikult kasutuskõlblikuks. Olen rahul kui suudan väljendada mõtte, mis siis et kehvas vormis, kui see lugemast segab, ei loegi.

Selle viimase kümne aasta sees olen tunda saanud enda ebatäiuslikust. Ja see on väga kahe otsaga asi. Ühest küljest on see väga suur rõõm, leida üles viga. Sest pole võimalik parandada kui viga pole leidnud. Teisest küljest on see täielik tragöödia. Sest enda ebatäiuslikust pole võimalik turviste ja maskide all kössitades ära tunda. Kuid olles maskita, on maskita ka ebatäiuslikus. Ja nii olen ma põhjustanud kannatusi. Ja see on palju hullem kui ise kannatada. 
Kuid, see pole minu isiklik probleem, mumeelest on see universaalne valem. Kõikidega on nii. Kui oma tegeliku näo maski taha peidame, ei tee me teistele haiget, ega saa ka ise. Ükskõik millise maski. Ükskõiksuse, enesetähtsustamise, enesealandamise, alkoholismi või mõne muu keemilise sõltuvuse, enese töösse uputamise, hoolimatuse, pimeda uskumatuse või pimeda usu, ja ka teeseldud õnnelikuse. Enese mina varjamiseks on erinevaid maske. Maskiga inimesega läheduses olles pole probleemiks ebatäiuslikus vaid üksindus.
Valu pole ainult täiuslikus maailmas. Olles ise ebatäiuslik ja elades ebatäiuslike inimeste keskel, on haiget saamine garanteeritud.
Pealegi. Inimsuhetes toimib täpselt sama füüsikaseadustest tuntud seaduspärasus. Vastandid tõmbuvad. Samuti nagu keemiline valentsus, magnetism. Newtoni kolmas seadus. Nii toob elu meile pidevalt meie enda puudulikusele vastandliku puudulikusega inimesi. Kui meie väärtushinnangutes pole rõõmud ja kannatused ühesuguse väärtusega, vaid kannatused on väärtusetud või hoopis põlastusväärsed. Siis jääbki valikutesse kas sõltuvuslik mask või raske saatuse käes kannatamine. Kuid see ei pea nii olema. Enda vastandilt on tegelikult kõige rohkem õppida. Ja kui vahel näibki et kannatusi toovad meile teised inimesed, siis tegelikult, enda jaoks, on asi iseenda puuduses.
Enda ebatäiuslikuse äratundmine on kõvasti muutnud minu suhtumist iseendasse. Mitte nüüd halvemaks, aga kriitilisemaks. Mõistan ebatäiuslikuse paratamatust, kuid tunnetel on raske sellega hakkama saada. Tahaks peituda, näiteks maski taha. Niiet saan nüüd täitsa aru miks maailmas näilisus tegelikuse üle domineerib.
Siiski, kui loed kellegi blogi ja tunned ära et ta on sinna oma tegeliku sisemise mina pannud, siis see on vaimustav. Sealt paistab ka see ebatäiuslikus välja, kuid siiski. See on tõeliselt vaimustav.  

Vahel küll tuleb mõte et mis mõte sel on. Täiuslikuks ses elus nagunii ei saa. Kuid mis on alternatiiv!?
Mõtlen, sellega on sama mis autosõiduga. Muidugi tuleb tegeleda sellega mis otse ees, kuid mõistlik on hoida üks silm kauguses. Et mis sealt nähtamatuse piiri tagant tulemas on.

Õppida saab mitte ainult kannatustest. Rõõmust ikka ka. Ja rõõmu saab nautida. Kuid siingi on tasakaal ja üks vastanditest on primaarne. Kui jätad kannatustest õppimise vahele ja tegeled ainult rõõmuga, kaotad pinna jalge alt.

Puuduolevat pole võimalik näha vaadates iseendasse. Mida pole seda ei näe. Pole võimalik näha vaadates massimeedia illusioonide udusse. Seda pole võimalik näha mõistusest, sest see hõlmab vaid teadoleva e. väiksema osa eksistentsist. Pole võimalik näha tunnete tundlikusest, sest nemad annavad võimaluse kõike tunda kuid ei anna võimalust aru saada. Ma mõtlen, seda näeb suuremast pildist. Sellest kui inimesed oma sisemist olemust näitavad. Kui erinevad ja sarnased me oleme. Selles ühispildis võib näha seda mis endas vajaka. Blogi on selleks suurepärane keskkond. Nii see mis blogidesse kirjutatud, kirjutamata jäetud, või puudu.
Ja ega ma siis ainult õppimise pärast. Huvitav on ju ka.
Tänan oma minasid näitamast!!





teisipäev, 6. juuni 2017

Vanad mehed ja kümne aastane poiss

Laadal.
Kaks vana mees vaatasid mu mööblit ja kuulsin kuis üks ütles teisele. No vaata nüüd. Pink, ja kaheksakümmend euri. Nii võib ju küll ruttu miljonäriks saada.
Mõtlesin, kuidas küll on see võimalik. Elada nii vanaks ja ikka arvata et tööga on võimalik rikkaks saada.
Issand jumal.
Üks umbes kümne aastane poiss tuli ja vaatas. Küsis: ise tegid või? Vastasin et jah. Poiss lasi pea viltu ja venitas: on ikka nikerdamist. Soovis siis mulle palju jõudu ja läks.
Issand jumal!!

laupäev, 3. juuni 2017

Jooksen

Varem ma jooksin et kuhugi jõuda. Nüüd ma enam ei taha kuhugi jõuda. Ega pole vajagi. Jooksen aga ikka. Vist harjumusest.

reede, 26. mai 2017

Kui lõvi on loomade kuningas

Kui lõvi on loomade kuningas on kuningaks kiskja, ja kuningriigi alamad on kuningale toiduks. Kui kuningas on loomade endi seast, ajavad kuningas ja alamad sama asja ja asjad liiguvad. Kui kuningaks on kiskja, on kuningriiki seniks kuni alamad otsa saavad.

laupäev, 20. mai 2017

Jaapanlane ja hindu

Lugu jaapanlasest rääkis tütar. Lennujaamas tõstis jaapanlane kohvreid ühelt konveierilt teisele. See oli tema töö. See töö ei olnud tal väga mugav, ta pidi kogu aeg kummardama. Tütrel oli jaapanlasest kahju et teine niiviisi kummargil oma tööd pidi tegema. Kuid siis lõppesid kohvrid ja selle asemel et end sirgu ajada, oli jaapanlane ikka kummargil edasi. Käed püüdlikult ette sirutatud, ootevalmis, hakkamas. Kohvreid aga ei tulnud ega tulnud, jaapanlane aga püsis ikka ette kummargil, käed haardevalmis.
Lugu hindust nägin telekast "Köögikodanikud" saates. See hindu oli kokk. Ta liikus mööda kööki nagu oleks ta jalutuskäigul roheluses. Aeglaselt ja kiirustamata. Kui oli vaja midagi tõsta või liigutada, tegi ta seda kuidagi muuseas, käsi vaid hädapäraselt liigutades. Ja ta oli kuidagi kaldus. Taha kaldus. Justkui püüaks ta end tehtavast tööst võimalikult kaugele hoida.
Need lood tulid mul meelde kui mu selg töö kohal kummargil olemisest valusaks jäi. Püüdsin end siis taha kallutada, kuid seegi oli pingutus, mis päädis samuti kange seljaga. Siis aga taipasin et ma ei pea end üldse kuhugi poole kallutama. Pean hoopis leidma tasakaalu ees ja taga vahel.
Seljale on igatahes hästi mõjunud.