kolmapäev, 10. juuli 2019

Põdrakanepi tee



Et siis põdrakanepi tee.
Kui nõndmoodi tõmmata jäävadki vaid ülemised lehed ja õied pihku.


Need topin purki, nõndapalju kui vähegi mahub. Purgi panen vähemalt ööpäevaks sügavkülma, siis sulatan külmkapis aegamisi üles.


Vanast sekstsioonkapist on mul kaks ühesuurust klaasriiulit jäänud, laotan põdrakanepi sinna laiali, teise klaasi surun peale ja servad sulen maalriteibiga.


Riputan nõnda et saab vabalt tuulega päikese käeas pöörelda. Siis päevitab ühtlaselt. Nii umbes kolm neli päeva kuni lehed on pruunikaks tõmbunud.


Siis on nad ligased ja haisevad hapukalt... võeh.


Panen kuivama.


Terve selle aasta olen seda teed joonud. Mitte mingil tervise otstarbel. Lihtsalt hea tee on. Palju parem kui põdrakanep niisama kuivatatult. Tegin ka seda, kuid kõik see on kõik alles. Nõndamoodi töödeldult on palju parem.


teisipäev, 2. juuli 2019

Kolm võimalust


Ta ütles "mehel on vaid kolm võimalust, enesetapp alkoholism või usk".
See tundus veider. Kõhedalt veider. Muigasin emotsiooni ajel. Mõte aga oli tõsine ja ta ütles seda tõsisel moel, pealegi on ennemgi juhtunud et mitte asjad pole totrad, vaid mina vaatan neid totra nurga alt. Niisiis oli muie vaid hetkeks. Ma ei osanud selle peale midagi kosta ja tema ka rohkem ei öelnud midagi. Kuid mõte jäi pähe mõlkuma. Ja nagu ikka on mõtetega mis on meeles, kuid mida ei oska, ei taha, või polegi võimalik kuidagi edasi mõelda, hakkas sinna arusaamu külge settima.

Asjad pole ju kunagi vaid asjad iseenesest, nad on ka millegi suurema tähendus, arhetüüp. Ja tõesti. Et kui maailm on kõiksuslik, siis inimene ei ole. Ka inimese inimlikus on ebatäiuslik. Ja just sellest ebatäiuslikust inimlikusest juhtuvad asjad mis ei lase elada. Mitte vastuolu tavade või hetketõdedega, või kellegi hukkamõist. See arusaam inimese enda sees et ta on eksinud inimlikuse vastu, see ei lase elada.

Seda muidugi juhul kui inimene on inimlikuse säilitanud, mitte sulgenud selle ees silmad või oma inimlikuse kellelegi- millelegi ära delegeerinud.
Sest selline võimalus on. Alkoholism on siiski ju vaid sümtom. Üks paljudest inimlikusest loobumise nähtudest. Sellistest nagu ükskõiksus, vaenulikus, ka enda pühendamine vaid ühele ainsale asjale. Ja kuigi pühendumine võib tunduda kui inimlikuse kõrgem tase, siis tegelikult võib see olla hoopis põgenemine inimlikuse eest inimese enese sees. See on ebameeldiv ja tekitab juurde terve hulga probleeme, kuid see laseb elada.

Kolmas võimalus on usk. Kuigi ka usk võib olla põgenemistee enda ebatäiusliku inimlikuse eest, seda siiski vaid juhul kui usk on pime. Ka usk võib olla propaganda, vahend issanda muutmises isandaks, tööriist orjandusliku korra säilitamiseks. Kuid see ei ole usu algne vorm. Algses vormis pole usk pimedus, vaid valgus. Usumehed on olnud  eelkõige teadlased ja õpetlased. Saamaks teadlikuks mitte vaid sellest mis on käegakatsutav, silmnähtav, teadaolev. Vaid saamaks teadjaks ja nägijaks maailma kõiksuslikust struktuurist. Ükski aatom ei kao eikuskile ega teki eikuskilt. Energia jäävuse seadus kehtib nii laboris kui universumis. Kõik on. Ja seda olevat on tunduvalt rohkem kui inimene oma inimlikust vaatepunktist on suuteline nägema. Arvan et umbes samas vahekorras kui silmaga nähtava ja eksisteeriva universumi suuruste vahe. Nii on usk teadlikus iseenda tühisusest, selle nägemine. Et inimlikuse eksimused ongi inimese osa, sest on nii paljut mida inimene ei näe.
Kuid usk ei ole vaid nimi kirikuraamatus ja mündid korjanduskarbis. Et usk oleks usk peab ta olema täielik pühendumine vaid ühele asjale, usule. Nii ei ole usk eluraskustest läbi saamise vahend. Ta on üks võimalus kolmest.

laupäev, 29. juuni 2019

Võõra linna liiklus


Kus oled, kuhu minna ja millisest kohast keerata. GPS küll aitab, kuid siiski üsna närvesööv. Tuttavatele teedele jõudes oli vahe vägagi tuntav. Kui palju lihtsam on kui tead kus oled ja mis on järgmise käänaku taga.

reede, 21. juuni 2019

Jõud

Vaatasin kuidas nad seal kahekesi läksid. Nad tundusid nii õrnad. Ilma füüsilise jõuta mis tuleb eluaegsest raskest füüsilisest tööst, ilma vaimse jõuta mis tuleb toime tulemisest kannatustega mis taluvuse piirile paganama lähedal on.
Siis mõtlesin, nad on tugevad teistmoodi. Sealt kus mina vaid vaevalt, viimast jõudu mängu pannes, läbi sumpan. Sealt lähevad nemad rahulikult läbi.
Nende jõud ja tugevus on teise koha peal.
Vaat siis.

kolmapäev, 12. juuni 2019

Kuidas vanamees oma oste kassalindile ladus

Ta ladus neid nagu telliseid puhta vuugiga seina. Igat asja oma kohale sokutades ja veidi justkui surudes. Küljed kokku ja ühtepidi. No tõepoolest, nagu püüaks ta neist midagi väga kaua kestvat kokku laduda. Esmapilgul tundus see tohutu pedantsusena, kuid mõtlesin, küllap see on lihtsalt harjumus asju oma kohale panna. Et poleks pilla palla, niiet pärast seda õiget enam ei leia. Kui asjadel oma kohta pole, moodustavad nad kogunedes kaose, ega täida enam seda otstarvet milleks nad algselt mõeldud on. Lihtsalt lasu tarbetuid asju. Inimene isegi peaks oma koha leidma. Kui ta end hoolimatult laiali pillub, tekib sellest vaid segadus.
Püüdsin siis vaadata kuidas mina oma oste kassalindile panen. Kas proovin ka oma kohta leida, või lasen asjadel vabalt minna. Eeeh, ei saanud aru. Iseend ikka kõrvalt ei näe.

esmaspäev, 13. mai 2019

Kooli kokkutulek


 Käisin kooli kokkutulekul. Ilmselt viimasel, sest öeldi et kool lammutatakse. Ma ei saanudki täpselt aru kas seepärast et hoone sooja ei pea või poliitiliste tirelite pärast, hoone tundus tegelikult nii väljast kui seest täiesti korralik. Aga ega sellest midagi muutu kui mina püüan, ja võibolla ehk suudangi, näilisuse taga tegelikku näha. Nii ma seda ei pingutanudki vaid kõndisin lihtsalt mööda kooli ja meenutasin. Kõndisin mööda treppe ja klassiruume, käisin sööklas ja garderoobis. Garderoob muide oli kõige autentsemalt säilinud, ainult betoopõranda kerge lainetus andis märku neist miljoneist sammudest mis seal astutud, joostud ja tormatud. Autentne oli ka garderoobi tädi, kes nägi välja täpselt samasugune kui siis kui mina koolis käisin. Mõistus ütles küll et see kohe mitte kuidagi ei saa võimalik olla. Silmad aga nentisid et nii see on. Veider. Ruumid tundusid natuke proportsioonist väljas, koridorid lühemad ja laed madalamad. Koolikell seinal aga oli täpselt seesama. Pingid klassides muidugi samad ei olnud, püüdsin leida enam vähem enda istekoha ja istusin seal päris pikalt, vaatasin küll rohkem aknast välja, noh nagu kooliajalgi. Igatsugu asju meenus.







Vilistlasi oli päris palju kohal ja kõik see kokkutulnud rahvamass midagi rääkis, arutas ja seletas. See tundus väheke veider, sest mida küll on nii palju rääkida omavahel inimestel kes üksteist aastakümneid pole näinud ja üksteise mõttemaailmatest praktiliselt midagi ei tea. Aga näed oli. Räägiti lastest ja lapselastest, tööst, keda nähtud ja kes mida teeb, kes on tähtsa koha peal ja kes surnud. Nii palju juttu. Tundsingi end selles suhtes kõrvalisena. Tundsin et minu jaoks on sisemine maailm alati olulisem olnud kui väline. Ja sellisena ma eriti ei sobitu praegusesse aegruumi. Küllap on see teadmine kogu aeg minus olnud, ainult ma pole seda väga aktsepteerinud ja olen püüdnud oma sisemusega välises maailmas kontakti saada. Kuid olen selle tegevusega vaid segadust tekitanud. Aitab siis küll. Olgu see blogi siin ainuke minu sisemise maailma jaoks.
Püüdsin inimesi vältida. Kuid väga palju vaadati üksteisele otsa. Kui tänaval nii pikka silmsidet hoida, peetakse imelikuks. Seal kokkutulekul aga vaadati pikalt. Nojah, püüti kunagisi nägusid praegustega kokku viia. Ei pääsenud minagi, mind tunti ära. Grupp inimesi viipas, Udo tule siia. Oi jeerum. Umbes pooled tundsin pika pingutamisega ära, veel osa tundsin ära pärast nime. Kuid jäi veel kolm kes mind ära tundsid, kuid mina neid mitte. Aga kohe kindlasi oleksin pidanud tundma, sest meenutati tollal ühiseid ettevõtmisi. Ei meenunud, ikkagi 45 aastat möödas, kuigi väga pingutasin ja mälu tõmbas sellisest pingest krampi ja hakkas valutama. Pole kunagi varem tundnud et mälu valutaks, aga näe. Piinlik oli ka, sest kujutasin ette et nemad keda ma meenutada ei suutnud võisid end sellest puudutatuna tunda. Nemad ju ei teadnud et asi on lihtsalt minu loomupäraselt kehvas ja ajaga veel üsna õhukeseks kulunud mälus.

reede, 29. märts 2019

Mõistetud

Tundub nii.

Et siis, hirmul on suured silmad. Kui ma hukkamõistu ette kujutan ja mõistagi vastavalt reageerin, siis põhjustab see segadust, arusaamatust ja suure tõenäosusega ka tõepoolest hukkamõistu. Ainult mitte sellist nagu mina oma vaimusilmas olen ette kujutanud vaid sellist et, no mida see mees küll ometi ette kujutab!!!!. Onju.
Kui lasen hirmul võimust võtta, hakkab hukkamõist mulle viirastuma kohtades kus seda polegi. Ja  mitte ainult ettekujutluslikku, ka päris hukkamõistu hakkab palju rohkem ette tulema kui tõenäoline oleks. Minumeelest. Kui lasen sel asjal omasoodu minna, neelab see mu alla. Ma pean oma hirmule vastu astuma. Ainult et kuidas?
Kõige lihtsam tee on ükskõiksus. Aga, nagu juba varemgi öeldud, sellest meetodist on kahju tunduvalt enam kui kasu. Niiet sinna ma ei lähe.
Lihtsalt hirmule vastu astudes, sellega võideldes. Noooo, kuigi pursuide demagoogia võitluse vajalikust meile sisendada püüab, siis tegelikult pole võitluses võitjaid ja kui kord juba võitlema hakata, siis pole sel lõppu. Inimkonna ajalugu sellest näiteid täis.
Ma eelistan mõistmist. Ee. Aegajalt ma mõtlen kas mõistmine kui selline on äkki minu jaoks kinnisidee. Kuid tegelikult, see meetod lihtsalt töötab.

Niisiis.
Hukkamõistu mõistmine polegi tegelikult eriti keeruline. Kehitb sama reegel mis kõikide hirmude puhul. Tuleb näilisuse taga olemust näha.
Sellest klassikaline õpiku näide, viha. Viha töölepanijaks on hirm, teadagi.
Viha võib olla päris hirmutav.  Kuid, kui saab harjumuseks mitte vaadata viha ennast, vaid selle olemusse, siis ei näe viha ründavust, vaid hirmu kartlikust. Inimese viha paneb eemale tõmbuma või sunnib kaitsesse. Inimese hirm paneb kaasa tundma.
Hukkamõistuga samamoodi. Hukkamõist iseenesest on alandav. Kui keegi hukka mõistab, on see halb tunne. Mehed mõistavad hukka naisi ja naised kaotavad oma naiselikuse. Naised mõistavad hukka mehi ja mehed kaotavad oma mehelikuse. Täiskasvanud mõistavad hukka lapsi ja lapsed saavad sellest eluaegse trauma. Lapsed omakorda mõistavad hukka täiskasvanuid ja kulutavad suure osa oma energiast võitluseks täiskasvanute vastu. Selle asemel et selle energiaga midagi kasulikku ette võtta. Hukkamõist teeb palju halba.
Kuid, mis on hukkamõistu olemus?
Mitte mõistmine. Õigupoolest, mõista mitte tahtmine. Sest selles-sinases maailmas on palju asju mida ma ei mõista, kuid mis mind ka ei puuduta. Hukkamõist tuleb siis kui ma ei taha mõista asju mis mind otseselt puudutavad. Asjad mis on minu teest kaugel on küll nähtavad, kuid tunnetamatud. Asjad mis on otse minu teel ja alatasa sinna ikka uuesti satuvad, see korduva mustri sündroom, nendega on vaid kaks võimalust. Mõista, või hukka mõista. Kui ei mõista, kuid veel tahan mõista, siis ta ei tule. Nii kui tahtmisest loobun, on ta platsis. Paadunud hukkamõistja tunnebki ära sellest et teda ei huvita teiste inimeste mõttemaailm. Ta ise teab täpselt kuidas asjad käivad ja need kes temaga nõus pole, on hukkamõistu igati väärt.
Mõista teist inimest on keeruline. Palju keerulisem kui see esmapilgul tundub. Inimesed on nii erinevad. Absoluudi tasemel kordumatud. Ainukesed selles universumis. Lõpuni mõista polegi võimalik. Kuid. Mida keerulisem, seda enam väärt. Onju.


Kas alguses mainitud tunne ka õige on, saan teada sellest kui see teema lõpetab mu peas ringi käimise. Sest tõesti, mul muudki kasulikku ette võtta.