neljapäev, 14. märts 2019

Prügi

Poes käisin. Ja no ühtlasi viisin pakendeid prügikasti. Maardu Maximas see otse poes ees, tean kus on, pole vaja otsida, saab kõik ühte tünni visata. No viskan siis, kui korraga hakkab minuga üks naisterahvas pahandama, vene keeles, no nagu Maardule kohane. Et miks ma oma prügi sinna viskan. Eh..., kuidas miks, selle jaoks see tünn siin ju ongi. Naisterahvas aga muudkui pahandab, nagu teeksin mina midagi valesti. Ega ma kõigest arugi ei saanud, sellest sain küll, et tema meelest on see tünn ainult klaasi jaoks, et kas ma siis ei näe, see on sinna peale kirjutatud. Siis mul tekkis kahtlus et äkki tõesti. Käisin ümber tünni, isegi kaks tiiru, ei mingit kirja. Kutsusin siis seda naisterahvast et tulgu ja näidaku kus see kiri on. Ta ei tulnud, vehkis aga käega ja õiendas edasi. See asi hakkas mind närvi ajama. Püüdsin talle mitu korda, küll juba üsna ärritunult, selgeks teha et tema eksib, et tünn pole vaid klaasi jaoks, ent kuidagi järjekindlalt ta täiesti ignoreeris minu seletusi.  Käratasin siis talle et mida sa siin õiendad, ise oled loll .. või midagi sarnast. Nojah .. ega see minust ilus polnud. Tema ilmselt tõesti uskus et konteiner ongi ainult klaasi jaoks ja mina teengi valesti. Konteineril aga mingit taolist kirja polnud ja sisse vaadates oli näha et ka varasemad sinna pakendeid viskajad olid olnud minuga ühel arvamusel. Aga tõesti, kui ma enda arvates midagi valesi ei teinud, miks ma siis niimoodi närvi läksin? Pärast selle üle järgi mõeldes sain aru küll et see kuidas see naisterahvas seda ütles, polnud lihtsalt mulle teada andmine et näe, asjad on teistmoodi kui sina arvad. Ta oli mind omas mõttes hukka mõistnud. See mida, ja põhiline kuidas, ta mulle seal ütles, ei olnud info jagamine ega arutelu, see oli hukkamõist. Ja mina ei osanud seda kohe ära tunda, ega osanud sellele rahulikult reageerida, läksin närvi ja solvasin. Minu tegevus polnud inimlikult  võttes sugugi parem kui tema hukkamõist.
Järgmisena mõtlesin et vaat kus, siin ma nüüd olen, püüan just sel ajahetkel oma hukkamõistu hirmuga silmitsi seista ja siis selline puust ja punaseks tehtud näide. Ma tõesti ei oska hukkamõistu ära tunda ega sellele kuidagi muudmoodi reageerida kui hirmu ja vihaga. Solvumine selle naisterahva peale jäi hoobilt tahaplaanile ja mind valdas tänutunne. Et ta mulle minu puudulikuse mulle nii tuntavalt selgeks tegi. Milline ajastus!!! Kuidas see maailm küll toimib!?

Prügiga on veidrad lood tõesti. Prügivedamisring on mulle juba üsna mitu tühisõitu kirja pannud, sest no tõesti, mul lihtsalt pole sinna konteinerisse midagi panna. Pakendid viin poe pakendi konteinerisse, muu prügi sorteerin ja viin jäätmejaama, söögijäägid komposteerin. No mida!?
Mida aga teha selle prügiga mis inimestevahelise suhtlemise tagajärjel tekib. Visata prügimäele või taaskäidelda. Aga milleks teda siis taas- käidelda. Õppimiseks ehk?

pühapäev, 10. märts 2019

Mõistmata hukkamõist

Siiani olin võitlusesse halvasti suhtunud. Võit on väärtuslik vaid siis kui oled võimeline empaatiast loobuma. Kui pole, käivad võit ja kaotus koos ja tähendust omab vaid võitluse käigus toimunud häving.
Võitlus on võimu meetod "jaga ja valitse" printsiibil orjandusliku korra hoidmiseks.
Enamik inimkonna võitlusi on vaid näiliselt tõe või õiguse eest, tegelikult kellegi osav manipulatsioon võimu saamiseks.
Niiet, võitlusest tuleb vaid halba.
Kuid avastasin, võitlusel on ka hea pool. Eks ole iseendaks jäämine hukkamõistvas maailmas ka tegelikult ju võitlus. Selle käigus ei jää muud kui enda hirmudele otsa vaadata. Mitte põgeneda.

See mõte on mul viimasel ajal peas keerelnud, on tahtnud blogis jutuks saada, kui minul pole olnud aega. Kui nüüd selle siin kirja panin, siis vaatan, mis jutt sest olekski tulnud. Minu pika mõttetöö tulemus vaid kümnes lauses.

Eile juhtus mul aga selline lugu. Ma püüdsin ühe hukkamõistu eest põgeneda. No esiteks ei läinud see mul korda ja tegelikult läks asi hoopis hullemaks. Siis meenus mul see mõte. No täpselt klappis. Selline kokkusattumus ja asjaolu et see minu jaoks on korduv muster, võttis mind maha istuma ja selle üle põhjalikult mõtlema. Avastasin et ma ei oska hukkamõistuga toime tulla. Mida teha, kuidas olla? Kuidas olla nii et ma ise ei hakkaks mõistmise asemel hukkamõistu hukka mõistama?
Ma ei tea.
Ma ei oska.
Mõtlen nüüd selle peale.

neljapäev, 14. veebruar 2019

Mustkunstniku sünnipäev

See lugu võlus mind kui olin teismeline. Nüüd sattusin tuubis uuema esituse peale. 2015 Metro Theatre, Sydney. Meestel on kõhud palju suuremad ja juuksed palju valgemad. Mitmes kord nad seda lugu esitavad? Aastast 1972, seeb teeb siis 43 aastat. Arvan nii umbes 50 korda aastas, see teeb siis eeeeee.. umbes 2 tuhat. Kaks tuhat korda sama lugu. Kuidas see kulub! Kulumist oli tunda, see aga ei tundunud väärtust vähendavat. Nagu hea mööbel mida ajahamba jäljed ei halvenda vaid täiendavad. See mis kulumisega maha kulunud, oli asendunud kahe tuhande poleerimise säraga. 

neljapäev, 7. veebruar 2019

Maailm on suur


Iga päevaga, jään ma järjest väiksemaks.
Väiksemaks ja väiksemaks ja väiksemaks ja väiksemaks.
Asju mida võisin hoida ja jaksasin kanda,
ma enam ei küündi ja ei jaksa.
Ma tean
mu väiksus on vaid silmapete,
mu käed on sama pikad
ja ka jalad,
ma ise olen täpselt sama pikkune.
Kuid olen aru saanud,
need asjad on tegelikult palju suuremad,
ja ainult arvasin et jaksan,
tegelikult mitte.
Nõnda seisan üsna üksi ja mul ei ole midagi,
aimdus hiilib ligi,
et kanda pole vajagi.

neljapäev, 24. jaanuar 2019

Koeraga saunas


Ennem käisime saunas pojaga. Nüüd kui poeg oma elu peal, käime kahekesi, mina ja koer. No küll, minu saunaskäigu hulka kuulub ka pesemine, koer käib ainult leili võtmas.
Enamasti, kui asi sealmaal, on ta ukse taga, vaatab mulle otsa ja liputab saba. Avan ukse ja paari hüppega on ta laval. Viskab kõhuli, pea toetab käppadele ja lamab, suurt ei liiguta. Päratpoole hakkab kangesti hingeldama ja ninaga luristama. Eks temal ole seda keerulisem taluda kui minul. Ta ju kasukaga saunas, mitte nii nagu mina. Pealegi, ta ju ei higista. Ega ta kaua ei ole, veerand tunnikest, siis paneb jooksu. Ma ei ole teda kunagi sauna kutsunud, ta ise tabab ära kui on minek. Alati ei taba ka, mõnikord ta ei märka või on muud tegemist, kuid mõne aja pärast on ta siiski ukse taga, kraabib küünega ust ja niutsub. Olen mõelnud, et huvitav miks ta käib saunas. See pole nii et seltskonna pärast. Sest enamasti, kui mina kuskile maha istun, on ka tema platsis ja küsib suhtlemist. Saunas ta aga ei suhtle. Lihtsalt lamab ja kõik.
Ka eile magas ta minu saunamineku maha ja tuli hiljem ukse taha kraapima, tegin tal ukse lahti, tema aga tammus kahtlevalt jalalt jalale, pööras siis otsa ringi ja läks hoopis minema. Sellist asja polnud varem juhtunud. Olin päris imestunud. Aga kuskil poole tunni pärast tuli ta uuesti ja seekord toimus tavapärane protseduur. Vaatasin teda ja mõtlesin, et mis ... .
Tegelikult küll, kui eile sauna läksin, oli saun veel üsna külm. Algul oli kerisest tükk meelitamist et laval suisa külm ei hakkaks. Küllap koer selle siis ära tabas, et pole ikka veel seda õiget sooja ja pole veel õige aeg. Ah ta käib saunas siis sooja pärast.
No näed. Asjad käivad oma tavalist rada ja tihti ei ei saa arugi et miks nad just nii käivad. Kui asjad lähevad veidi teisiti kui tavapäraselt, on näha asja olemust. Igatahes seekord see nii oli.

laupäev, 19. jaanuar 2019

Lumi


Värsket lund oli sadanud. Valget nii valget. Isegi kuidagi imelik et tänapäeval taevast midagi nii valget alla sajab.  Ega siis muud kui labidas pihku ja radu üle lükkama. Siis tassisin puud tuppa ja lindudele panin purgi seemneid täis. Noh selline tavaline hommikune tegevus. Võttis natuke hingeldama. Mitte seemnete kallamine, need eelnevad tegevused. Seisin, lõõtsutasin ja lumi sillerdas. Ilus hetk. Hea oli olla, rahmeldamine peletas roidumuse. Mõtlesin nende inimeste peale kellel pole vaja teeradu  kühveldada ega puid tassida, kes hommikul tõusevad, lähevad bussi või autosse, sõidavad tööle, istuvad kontorites. Murravad päid, kuid ei pinguta muskleid. Õhtul istuvad sohval ja vaatavad telekat. Vahel teevad trenni. Aga trenn, see pole ju elu otsene vajadus. See on nagu raha väärtuse asemel.
Nojah, toimetused toimetatud, mõtisklused mõteldud, nüüd vaja tööd teha.

pühapäev, 6. jaanuar 2019

Pingil


Ta istus mu kõrvale pingile. Ta ei tervitanud ega midagi, ja ka milleks, selles elus oleme ju juba kohtunud. 
Ta ütles. Kurat, mulle käib närvidele see pidev positiivsus. Sa pead kogu aeg olema rõõmus ja naeratama ja mõtlema ainult häid mõtteid. Aga ma ju pole kogu aeg rõõmus. Vahel asjad lähevad halvasti, ja ma olengi kurb ja masenduses. No las ma siis olla. Miks ma PEAN kogu aeg rõõmus olema. Ei pea ju.
Mina ütlesin.
Muidugi, iseenesest mõistetavalt. Elementaarne. Kuid ütle, miks see Sind närvi ajab? Maailmas on ju palju asju mis tehakse hoopis teisiti kui inimese jaoks parem oleks, see positiivsuse asi sealjuures. Kuid asjade pärast mis teised pea peale pööratuna teevad, ei peaks Sina ju ometi närvi minema, või mis.
Ta mõtles, aga ilmest võis välja lugeda et ega tal polnud vastust minu küsimusele. Nii ta ei öelnudki midagi. Läks aga jälle edasi.

Mina aga mõtlesin seda asja edasi. Tõepoolest miks. Miks käib mõni mõttelõng peas muudkui ringi ja ringi, seesama lõng teise inimese peas aga on üsna rahulikult keras. Miks.
Nagu seesama positiivsuse asi. On tõesti jah mingi levinud mõttemudel, kus naeratus pole rõõmus välgatus, vaid kleepunud mask nagu näts talla all. Et sõbrad on need kes sulle rõõmsalt takka kiidavad, mitte need kes sulle ütlevad: kuule vaata, minumeelest teed sa seda valesti, mis arvad!?
Need kes sulle püüavad müüa illusiooni lõputust roosamannas hulpimisest tahavad tegelikult sinult midagi saada, nahka üle kõrvade tõmmata. Siis oledki näiliselt rõõmus ja naeratav, aga nahk lotendab üle näo ja näha pole midagi.
Ma olen neid mõtteid mõelnud, kuid nad ei ketra mu peas, ei käi närvidele. Ma olen aru saanud et duaalse ehitusega maailmas polegi teisiti võimalik. Kui on olemas paradiis iseenda sees, siis on seal ka põrgu. Kui püüame ühe neist enda seest välja tõrjuda, kaob ära ka teine. Ma pole nõus paradiisi kaotama. Põrgu võiks ära kaotada küll, kuid mõistan, see pole võimalik. Võibolla ma ei olnud päris arusaadav selles mida mina paradiisi all mõtlen. See pole lõputu heaolu. See on midagi muud. See on hommik, kui lumi sillerdab ja maailm on vaikne, nii vaikne, kuid samal ajal nii rikas, nii helisev. Nii suur, iga asi on omal kohal ja segamini ajajad pole veel ärganud. Puud on pikad ja sirged kui postid maa ja taeva vahel. Toetajad ja ühendajad. Kõik ühe asja eest väljas, kuid samas igaüks omaette isiksus. Linnud säutsuvad ja kogu see vaikus kajab ja särab. Keegi läheb ükskõikselt mööda kuid sina seisad silmad lahti ja kajad koos kõiksusega. Seal pole midagi võtta või anda, pole midagi mõista ega teistele edasiandmiseks jäädvustada, see lihtsalt on. Paradiis iseenda sees. Selliseid hetki on.

Ja siis on põrgu. Kui tajud et teed on korraga otsas, pole kuhugi minna, midagi pole vaja teha. Pole kellelegi näpuga näidata ja süüdistada. Ma ise olen selle põhjus ja tagajärg. Mul pole seda mida olen pidanud kõige olulisemaks. Olen arvanud et leian seda otsides, kuid olen eksinud. Oma ebatäiuslikuses olen otsides sellest üle astunud, sellele peale astunud, olen tekitanud valu ja kannatusi. Ma pole aru saanud kes ma olen, milleks ma olen suuteline, ja milleks ei ole. Mul pole andestust ega saa ka ma tehtud vigu parandada. Kuid kui ma poleks otsinud, oleksin pidanud kõrval seisma ja silmad kinni pigistama. See aga oleks olnud veel hullem. Niiet pole vahet, millises vormis on minu olemine, põrgu on minu sees igal juhul.  See otsatu pimedus kus pole lootust, pole väljapääsu, pole midagi. Ma ei saa ka seisma jääda. Selle võimalikus on vaid illusioon. Vanaviisi, enda ümber kannatusi külvates edasi minna aga ka ei taha. Niiet see pole mingi loogiline mõttekäik ega tahteavaldus. Õppimine eluviisina on sellises situatsioonis paratamatus.

Olen paradiisi ja põrguga enda sees rahu teinud. Mitte endast välja jätnud, seda mitte. Mõlemal on oma tähendus, oma mõte ja väärarusaamad positiivsuse proriteedist ei keerle minu peas. Aga temal näe keerleb. Ju tal siis on selles kohas veel mõtlemata mõtteid.

Kuid mul on keerlevaid mõttelõngu teiste kohtade peal. Näiteks leian end alailma mõtlemast väärtuse ja raha suhtele. Selles küsimuses pole rahu minu sees. Ju siis on seal veel mõtlemata mõtteid.