kolmapäev, 5. detsember 2018

Kuid ... oluline



Olen viimasel ajal kohanud hetki milledele on väga raske näpuga osutada. Puuduvad sõnad ja väljendid, tunduvad kui viirastused udus, kuid ometi on neis reaalsust rohkem kui igapäevaselt ümbritsevas maailmas. Sest noh, omavahel öeldes, see maailm on ikka naeruväärselt illusoorne. Kedagi vist löödi lossiesisel platsil, ja kõik on haaratud ning juttu jätkub kauemaks. Samal ajal aga toimub lossi sees sündmusi mis meie kõigi tulevikku vägagi reaalselt mõjutavad. Kaklus on haaranud meeli ja olulistele asjadele ei jätku enam tähelepanu. Väikeseid lapsi eksitatakse nii tähelepanu kõrvalejuhtimisega. Tundub suuri ka.
Kuid need välgatused mis meie sees aegajalt sähvatavad. Justkui välklambi valgus hämaruses. Korraks on tunda midagi olulist enda sees, justkui arusaamine olemisest, mitte juhuslik sagin või hoopis pettemanööver. Midagi mis paneb meid hetke või tundmisse, võibolla ainult lõhnamälu välgatus, milles on see mida oma elus oleme otsinud, kuid mis illusioonide rägastiku alla mattununa on peidus. Siis korraks tunned. See on oluline. See ei peagi olema sõnastatav, see ei peagi olema käegakatsutav või kättesaadav. Kuid ... oluline.

laupäev, 17. november 2018

Isegi kui päikest näha pole

Viimasel ajal olen tihti kuud taevas näinud, päevase aja päikest pole olnud üsna mitu päeva. Kuu vist kompenseerib päikese äraolekut.
Mõtlesin et kui päike hommikul tõuseb, siis see mis öösel pole olnud nähtav, saab  nähtavaks. Kuid ainult nähtavaks, valgus ju maailma ei loo. Maailm on olemas ka pimedas, ainult nähtamatu.
Ah see on siis valguse mõte!!


pühapäev, 11. november 2018

56 aastat

Fotodel peaks vist olema 56 aastat vahet. Auto on küll sama.


teisipäev, 30. oktoober 2018

Hiljaks jäänud vabandused

See oli Uue Maailma Festivalil. Istusin seal ja vaatasin kuidas inimesed mööda käisid. Sõid jäätist või pirukaid, kõndisid ühtlasel mõõdukal sammul ilusat ilma nautides. Nautisin minagi, kuigi, midagi oleks tahtnud ikka müüa ka. Ikkagi kaks päeva istumist, seegi aeg võiks ära tasuda. Ja peaasi, oma töö eest tahaks ju tasu saada, mis seda muidu teha, paljalt töörõõmust ära ei ela. Aja möödudes hakkasin juba soovima et saaks vähemalt kulutused tasagi. Inimesed aga kõndisid mööda. Vahel ikka seisatasid ka, rääkisid midagi omavahel ja läksid jälle edasi. Vahel keegi küsis ka midagi. Enamasti et, mis puust see siis tehtud on. Ja mina vastasin, juba tuhandetat korda, "lepast" ja püüdsin mitte väga tülpinud välja näha. Sest nemad küsisid seda ju esimest korda. Vahel keegi seisatas ka kauem ja näoilmest võis rõõmu ja vaimustust välja lugeda. Nojah. Tore. Aga vaimustusega ma poes söögi eest ei maksa. Meenus kui kakskümmend aastat tagasi Aiandusmessil oma töödega välja tulin. Millise fotorahe alla ma sattusin. Vahel läks pildistajatel omavahel kitsaks. Ja visiitkaarte, neid kulus paar sajast pakki messi peale. Nüüd aga, kümmekond võeti, needki rohkem moepärast.

Siis ta tuli. Ta ei olnud vist laadalkäija tüüpi, sest tundus et ta nägi minu töid esimest korda. Ta seisis, vaatas, ja silmad särasid. Tegelikult on see väärtuslik elamus kui näed kuidas kellelgi silmad särama hakkavad, seda tuleb tänapäeval nii harva ette. Ühesõnaga, seisis ta seal silmade särades, ja siis tuli ta minu juurde ja ilmselt tahtis mulle midagi ilusat öelda. "Teil on nii ilusad asjad. Need võiks olla kohe kuskil ilusas maakodus, nagu talumajas, või kuskil, no sellises ilusas kohas." ...Siis mul plahvatas, nagu valgeks oleks läinud. Just. Selles just ongi asi. Ma mõtlesin et asi on hinnas. Et rahvas on vaeseks tehtud ja ta lihtsalt ei saa endale lubada käsitööna tehtud asju. Käsitööd ju masstoodangu hinnaga valmis ei tee. Hind, kuigi ka õige, aga pole asja tuum. Olin seda säravate silmade poolt öeldud lauset viimasel ajal ju sageli kuulnud. Erinevates variatsioonides, erinevate sõnadega, kuid mõte on sama. Ilusad asjad kuuluvad ilusassa kohta, kuhugi kaunisse maakodusse, või ..noh mingisse ilusasse kohta, mingisse müstilisse maagilisse kohta ... aga mitte meie hulka. ... See on see mõtteviis. Seal kus oleme meie, ei ole ilu. Olin sellest plahvatusena saabunud valgustusest nii rabatud et ilmselt ütlesin selle lause ka valjusti välja. "Ilusad asjad ei kuulu meie hulka." Jah, sellepärast just. Sellepärast ei suuda ma oma tööd enam müüa. Sellepärast on väga paljud minu tuttavad käsitöölised oma ametid maha pannud. Sellepärast on laatadel käsitöö asendunud käsitöölaadse tehasetoodanguga. Ja ilmselt saab laatadel mõne aasta pärast osta vaid suhkruvatti, pirukaid ja hiinast toodud kräppi. Käsitöö, samuti kui väikepõllumajandus, on välja surnud. Oleme üks suur globaliseerunud mass. Ilma identiteedi, ilma omanäolisuseta.
See mõtteahel lõi mu üsna uimaseks, niiet ma kohe ei taibanud tähele panna et säravad silmad olid asendunud ehmatusega. Ta pobises vabandavalt. "No mul ei ole neid kuskile panna", tammus veel paar korda jalalt jalale ja suundus üsna segadusse aetud ilmel kaugemale. Siis taipasin et küllap ta minu "heureka"-na hüütud lauset oli endale adresseerituna tundnud. Ma olin, tahtmatult küll, avatud hingega inimest solvanud. Aga ta oli juba läinud, ja vaevalt et oleksin talle järgi joostes suutnud oma vabandusi arusaadavaks teha. Vabandust. Väga väga vabandust. See lause ei olnud Sulle mõeldud.

neljapäev, 4. oktoober 2018

Puhkus


Sel  suvel ma puhkasin, eks olen puhanud eelmistelgil aastatel, aga ikka nii kahe kolme päeva kaupa, seekord aga siis kohe viis päeva korraga, vahepeal natuke tööd ja siis jälle kohe viis päeva korraga. Päevade hulgast hulkjagu olulisem on kvaliteet. Sest nii nagu see aasta, ma ei mäletagi et oleks varem olnud.
Enne puhkust oli palju tööd, mis iseenesest pole midagi erilist, eriline on küll see et vahepeal tuli peale tunne et minu liikumisest keskkonnas võiks ehk tulekahju süttida. Noh, hõõrdumisest minu ja ümbritseva keskkonna vahel. Kui ikka nii kiiresti ja palju liigutada nagu mina seda tegin, võib niimoodi juhtuda küll. 
Ja siis ma puhkasin. Sõitsin autoga järve äärde, käisin ujumas, keetsin priimusel purgisuppi ja kohvi ja sõin konserve. Käisin jälle ujumas ja ülejäänud aeg tegin ainult seda mida tahtsin teha. Ei mingeid kohustusi, ei kiirustamist ega pinget, ei probleemide lahendamist. Ainult seda mida tahtsin teha. Väga veider. Mul ei olnud kordagi igav. Mul ei olnud aega üle, mul ei olnud aega puudu. Kui tahtsin magasin, kui tahtsin olin ärkvel,  ka keset ööd. Ajataju kadus ära. Kas on hommik või õhtu, mis päev võiks olla, polnud aimugi. Päikese järgi siis vaatasin päeva seisu ja telefonist päeva. Kui huvitas, siis vaatasin. Aga mitte eriti. Kui tuli tunne et nüüd aitab, sõitsin koju. Mitte sellepärast et oleks vaja olnud midagi teha, või et planeeritud puhkuse aeg oleks otsa saanud. Ei. Lihtsalt seepärast et tahtsin.
Väga veider.
Peale puhkamist avastasin et mul pole enam tööd. Tegemisi oli nagu ikka kuhjaga, aga tööd mis leiva lauale tooks, enam polnud. Kuigi jah, minu töö puudumine pole midagi konkreetset. Konkreetne saab see olla palgatöö puhul. Ise endale tööd leides on see pigem hinnang. Tunnen et vanaviisi jätkates pole enam võimalik ellu jääda. Nüüd maadlen selle probleemiga.

Puhkamise ajal nägin jänest.


pühapäev, 15. juuli 2018

Pääsuke



Üks pääsuke laulis mu õues. Nooo laulis pole just parim väljend, sest onju linde kelle laul on tõesti meloodiline, kuid mitte pääsukese. Pääsukese oma on kui sädin. Nagu kamp tüdrukutirtse oleks kokku saanud ja nüüd kädistavad rõõmsalt ja muretult nagu ainult tüdrukutirtsud seda oskavad. Ka selle pääsukese sädin kes minu õues kädistas oli samasugune muretu. Mulle nii vähemalt tundus. Ta kärtsus seal üsna tükk aega, küllap ta kuskil puu otsas istus. Mina aga ei vaadanud teda, ei tõstnud pilku, ei otsinud seda rõõmsat kädistajat. Muudkui lihvisin ega vaadanud ringi. Ei vaadanud pääsukest, ei vaadanud pilvi, ei vaadanud unistavalt kaugusesse. Vaatasin ninaette oma tööd ega tundnud ümbritseva vastu huvi. Pääsukese kädin aga oli järelendmatu, niiet kuigi käed ja silmad olid tööl, läks mõte siiski pääsukese sädinaga kaasa. Sinna kus pole tööd, pole vastutust, pole kohustusi, pole hirmu homse ees.
Käed aga muudkui töötasid.
Voh!

kolmapäev, 20. juuni 2018

Omas maailmas



Sulen silmad ja hingan sisse. Hingan nii palju kui mahub, kuid ei pinguta. Hingan välja, nii palju kui tuleb. Raputan end natuke ja hingan uuesti sisse, seekord sügavalt, pean väikese pausi, lasen välja. Lasen välja kõik mida suudan lasta. Lõdvestun. Hingan uuesti sisse ja välja. Lõdvestun.

Midagi pudeneb minult. Vähe, kuid siiski. Hingan uuesti, kuid seekord mõtlen hingamisele kaasa. Tõmban endasse kõik mis väljas on, hoian seda viivu ja surun siis kõik välja. Kõik. Et midagi minusse ei jääks.
Ebemeid kukub minult, olen kui külmunud puu päikesesäras mis vaikse helinaga endalt härmahelbeid heidab. Vaikne helin muutub üha valjemaks ja tükke kukub minult, aina suuremaid ja suuremaid. Tükike kadedust, tükike ahnust. Seal on tükike argipäevaruttu mis hoiab kui tunnelis ega lase ringi vaadata. Seal on plaanid ja projektid homseks. Et jätkuks, et ei tuleks nälg ega külm. Seal on pidev tasakaalu hoidmine pisiasjade ja suure pildi vahel. Et mõne pisikese asja pärast kogu kupatus kokku ei kukuks, ja et oleks arusaamine ka suures pildis et mitte end ootamatult ummikteelt leida. Seal on hirmud. Hirm olla valesti mõistetud, hirm ise valesti mõista. Hirm nurjumise ees, hirm oma võimeid üle- või alahinnata. Hirm et mind ei armastata. See kõige hullem. See surub maadligi ega lase püsti olla. Kuid ainult püsti seistes saab tasakaalu hoida. Pikali ei saa. Hirm ükskõiksuse ees. Sest see on sobivaim koht hirmude eest põgenemiseks. Kuid salakaval. Sinna pääsemiseks tuleb ukse taha jätta see mis hinges väärtuslik. Vaiksest helinast on saanud kõrvulukustav mürin ja ma lagunen nagu vana kirik maavärinas.

Tükkide kukkumine on lõppenud, pole enam midagi kukkuda, pole enam midagi. Olen täiesti paljas. Päris maailmas oleks ma kaitsetu, kuid siin, omas maailmas on täpselt vastupidi. Pole enam midagi mis mind ründaks või ähvardaks. Nüüd olen ma kaitstud. Nüüd saan endale otsa vaadata kartmata seda mida ma näen. Nüüd olen ma päris mina ise. Mitte nii nagu seal ... teises maailmas.