esmaspäev, 9. detsember 2019

Palju küsimusi

Küsimusi oli palju, niipalju et ruumi jäi väheks ja nad kippusid üle ääre alla pudenema. Aga ma ei leidnud neile vastuseid. Siis hakkasin aru saama et otsides ma vastuseid ei leiagi. Et vaja on küsimustele keskenduda.
Nojah, keskendusin siis. Aga küsimusi enam polnud. Millegipärast olid nad laiali jooksnud.

teisipäev, 3. detsember 2019

Lihtne

Öeldi keerulisi sõnu ja lausuti pikki lauseid, kuigi asja olemus on lihtne. Suurem eraettevõte hävitab endast väiksema, kasutades selleks riigi- ja ajakirjanduse võimu. Kindlasti pole see esimene selline juhtum Eesti riigis, või maailmas üldse. Ja üsna tõenäoliselt mitte viimane. Paarsada inimest kaotab töö, kuid küllap nad leiavad uue või saavad toetust. Paar ettevõtjat kaotavad oma elutöö, kuid ju siiski ainult paar.
Suuremas pildis, kuhu see tee viib?

Talumehe jaoks polnud põllumajandus üksnes elatusvahend, see oligi elu, kesk põlde ja karjamaid, ta sõi seda mida kasvatas, ta oli see mida ta tegi, oli see mille keskel ta oli. Mida suuremaks on läinud etevõte kes toitu toodab, seda vähem on see seotud inimese endaga, ja seda enam omab tähtsust kasum. Väga keeruline ja töömahukas on toota väärtuslikku toitu. On vaja palju tööd ja palju oskusi, kuid vähem kasumit. Mahetoodang on tunduvalt väiksema kasumiga. Suuremat kasumit on võimalik toota mitmesajapealises lehmalaudas, kus lehmi pole võimalik karjamaadele lasta. Nii nad ongi eluaeg hoones kinni, süües üheülbalist toitu. Mis on selle piima kvaliteet mida nad lüpsavad. Suurtel põldudel kasvatatakse rikkalikult mürgiga rikastatud teravilja ja suurtes kasvuhoonetes köögivilju millede juured ei ole kunagi kokku puutunud mullaga. Rikkalik vihmamets hävitatakse ja asendatakse monokultuuriga.
Kui suuremad ettevõtted neelavad alla väiksemaid, siis lõpuks jääbki vaid paar suurkorporatsiooni kes toitu toodavad. Toidu väärtus langeb veelgi. Vähem mineraalaineid, vitamiine, mikroorganisme, kasulikke baktereid.
Listeeria bakter pole ju ainuke inimvaenulik bakter. Selliseid baktereid mis inimesele halvasti  mõjuvad on sadu, kui mitte tuhandeid. Me ei saa luua absoluutselt steriilset keskkonda, sellises keskkonnas ei jääks ellu ka inimene. Et inimene ellu jääks peab ta olema tugev, ta peab sööma head väärtuslikku toitu. Kui toidu väärtus veelgi langeb, siis sellised listeeria haiguspuhangud, mis praegu on siiski õnneks veel üksikud, omandavad epideemiate mõõtmeid. Kas inimene jääb siis veel ellu? Kas lapsed ja lapselapsed jäävad ellu?
Kas need protsessid mis praegu käivad on olulised?

pühapäev, 24. november 2019

Oma kohale


Et ajale mitte jalgu jääda, pean kohanema kaasaegsete reklaami meetoditega. Lapsed kinkisid mulle üsna hea kaamera, niiet olid nii vajadus kui võimalus. Asusin oma tööst sotsiaalmeedia jaoks video reklaami tegema. Muidugi on keeruline ka tehniline pool, kuid üsna suureks komistuskiviks osutus esinemisoskus. Kuidas ma ka ei püüdnud, mees pildis paistis puine, närviline ja ebasiiras. Video toob hingeseisundi palju paremini välja kui foto. Minu töö reklaamimiseks poleks sobinud ka klassikaline klantsnaeratus, millega ma niikuinii poleks hakkama saanud. Tahtsin saavutada siirust, kuid see ei õnnestunud mul mitte kuidagi. Pingutasin ja püüdsin, tegin aina uusi duubleid, kuid ikka sama jama. Sai selgeks et pingutades see välja ei tule. Siis ma kasutasin mulle juba tuttavat meetodit, küsimusele keskendumist. Ja see teadmine tuligi. Olin ju olnud suunatud endast väljapoole ja iseendaks olemise selle käigus ära unustanud. Ja siis ma tegin ühe duubli seda arusaama simas pidades. Mitte küll täielikult iseendaks olles, sest esinedes pole see ju võimalik. Kuid otsides tasakaalu iseendaks olemise ja enda väljendamise vahel. Ja kõik asetus oma kohale. Kohe esimese korraga.

reede, 22. november 2019

Fraktaalne



See oli üsna veider muutus. Sest kui see muutus oleks toimunud siis kui magan, ei olekski ma aru saanud et midagi on muutunud. Pilt on ju sama. Ikka samuti on rõõme mis panevad kepsutama. Ja on muresid kus tundub et kogu maailm on must. On asju mida tean, on asju millede olemasolust olen teadlik kuid aru ei saa ja on asju millest mul pole aimugi.
Ma olin nagu Maa, nagu planeet, mis oli kogu maailm, selle algus ja lõpp, ots ja äär. Kuid siis toimus muutus ja Maailm oli korraga suurusjärgu võrra suurem. Maa polnud enam kogu maailm, oli nüüd vaid kübeke päiksesüsteemis, mis omakorda vaid pisike osa galaktikast, ja galaktikagi vaid üks miljardite hulgas. Kuid rõõmud on siiki rõõmud ja mured mured, ainult teises suurusjärgus.
Aga ma ei maganud muutust maha, ma tundsin seda. Ja nüüd ma mõtlen et kas see rõõm mis praegu on kogu maailma suurune, on ikka kogu maailma suurune. Või on vaid üks miljardite hulgas. Ja muredega samuti.

kolmapäev, 6. november 2019

reede, 11. oktoober 2019

Ratas


Oktoober juba. Õhk on külm ja suvi on möödas. Suvi, suvi, soe ja päikseline, kus pole vaja riideid ja uksed võib lahti jätta. Kus külm ei pane kössitama vaid on meeldiv vaheldus. Kus õitsevad lilled ja vihm tibutab, mitte ei kalla. Ta möödus tolmus ja higis ja rutus, nii ruttu. Ma tahaks seisatada ja vaadata, maailmas on nii palju ilu, nii palju kaunist. Ent ometi torman. Mu hooaeg peaks nagu möödas olema, kuid tormamine ei ole lõppenud. Olen väsinud ja tüdinud, ent samas kardan olla ilma tööta, ilma sissetulekuta. Kuigi tegelikult poleks vaja muud kui seisatada ja vaadata.
Ah, ma ise ka ei tea mida ma tahan. Teadmiste järgi ikka ei saa oma elu sättida.

reede, 27. september 2019

Tegemata

Ma peaksin õpetama iseendaks olemist, kui tundub, ma pole seda teinud. Pikka aega ma ei saanud aru kuidas seda teha. Kuidas õpetada millegi olemust ja otstarvet kellelegi kellel selle olemasolust aimugi pole. Nüüd taipan. Isikliku eeskujuga. Kuid ma pole seda teinud. Hirmust halvakspanu ees.