pühapäev, 15. juuli 2018

Pääsuke



Üks pääsuke laulis mu õues. Nooo laulis pole just parim väljend, sest onju linde kelle laul on tõesti meloodiline, kuid mitte pääsukese. Pääsukese oma on kui sädin. Nagu kamp tüdrukutirtse oleks kokku saanud ja nüüd kädistavad rõõmsalt ja muretult nagu ainult tüdrukutirtsud seda oskavad. Ka selle pääsukese sädin kes minu õues kädistas oli samasugune muretu. Mulle nii vähemalt tundus. Ta kärtsus seal üsna tükk aega, küllap ta kuskil puu otsas istus. Mina aga ei vaadanud teda, ei tõstnud pilku, ei otsinud seda rõõmsat kädistajat. Muudkui lihvisin ega vaadanud ringi. Ei vaadanud pääsukest, ei vaadanud pilvi, ei vaadanud unistavalt kaugusesse. Vaatasin ninaette oma tööd ega tundnud ümbritseva vastu huvi. Pääsukese kädin aga oli järelendmatu, niiet kuigi käed ja silmad olid tööl, läks mõte siiski pääsukese sädinaga kaasa. Sinna kus pole tööd, pole vastutust, pole kohustusi, pole hirmu homse ees.
Käed aga muudkui töötasid.
Voh!

kolmapäev, 20. juuni 2018

Omas maailmas



Sulen silmad ja hingan sisse. Hingan nii palju kui mahub, kuid ei pinguta. Hingan välja, nii palju kui tuleb. Raputan end natuke ja hingan uuesti sisse, seekord sügavalt, pean väikese pausi, lasen välja. Lasen välja kõik mida suudan lasta. Lõdvestun. Hingan uuesti sisse ja välja. Lõdvestun.

Midagi pudeneb minult. Vähe, kuid siiski. Hingan uuesti, kuid seekord mõtlen hingamisele kaasa. Tõmban endasse kõik mis väljas on, hoian seda viivu ja surun siis kõik välja. Kõik. Et midagi minusse ei jääks.
Ebemeid kukub minult, olen kui külmunud puu päikesesäras mis vaikse helinaga endalt härmahelbeid heidab. Vaikne helin muutub üha valjemaks ja tükke kukub minult, aina suuremaid ja suuremaid. Tükike kadedust, tükike ahnust. Seal on tükike argipäevaruttu mis hoiab kui tunnelis ega lase ringi vaadata. Seal on plaanid ja projektid homseks. Et jätkuks, et ei tuleks nälg ega külm. Seal on pidev tasakaalu hoidmine pisiasjade ja suure pildi vahel. Et mõne pisikese asja pärast kogu kupatus kokku ei kukuks, ja et oleks arusaamine ka suures pildis et mitte end ootamatult ummikteelt leida. Seal on hirmud. Hirm olla valesti mõistetud, hirm ise valesti mõista. Hirm nurjumise ees, hirm oma võimeid üle- või alahinnata. Hirm et mind ei armastata. See kõige hullem. See surub maadligi ega lase püsti olla. Kuid ainult püsti seistes saab tasakaalu hoida. Pikali ei saa. Hirm ükskõiksuse ees. Sest see on sobivaim koht hirmude eest põgenemiseks. Kuid salakaval. Sinna pääsemiseks tuleb ukse taha jätta see mis hinges väärtuslik. Vaiksest helinast on saanud kõrvulukustav mürin ja ma lagunen nagu vana kirik maavärinas.

Tükkide kukkumine on lõppenud, pole enam midagi kukkuda, pole enam midagi. Olen täiesti paljas. Päris maailmas oleks ma kaitsetu, kuid siin, omas maailmas on täpselt vastupidi. Pole enam midagi mis mind ründaks või ähvardaks. Nüüd olen ma kaitstud. Nüüd saan endale otsa vaadata kartmata seda mida ma näen. Nüüd olen ma päris mina ise. Mitte nii nagu seal ... teises maailmas.

pühapäev, 17. juuni 2018

Kuhu lähevad vääriti mõistetud mõtted


võõrsil võetakse neid kui vaenlast
kodus neid ära ei tunta ja sisse ei lasta
sõnad pole mõtted
neid tuleb mõista öelda ja mõista mõista
vaid täiuslikud ütlevad alati selgelt ja üheselt
vaid täiuslikud mõistavad kõike ka poolelt sõnalt
kõigil ülejäänuil läheb pidevalt valesti
kuid kui juba on selge et mõisteti vääriti
miks ei küsita kuis päriselt oli?

laupäev, 12. mai 2018

Madeira



Käisin Madeiral. Ilus oli. Soe ja rahulik. Õhtul säbrutasid tänavavalgustuse lambid rulluvatel ookeanilainetel ja õhku täitis vaikne sahin. Koduteel eksisin natuke ära. Kohver läks kaduma ja siis kadusid ka kingad ära, nii et pidin paljajalu kõndima. Aga ikkagi koju jõudsin. Kodus jäin mõtlema, et kuidas on see võimalik et ma lennukiga lendamist ei mäleta. See pole ju midagi taolist mida võiks niisama lihtsalt unustada. Ja nii kaugele reisile ilma lennukita kohe kuidagi ei saa. Tükk aega mõtlesin, kuni taipasin. Olin seda kõike ju unes näinud. Siis ärkasin üles.

laupäev, 14. aprill 2018

Teooriast praktikasse



Kümme kilo!! Kuhu nad selle küll panid. Ise sellised väikesed linnukesed. Ei saa aga ometi nüüd lume ajal asja pooleli jäta. Ostsin seemneid juurde.



Eile nägin kuidas kuldnokk mullast vihmaussi välja tiris ja alla kugistas. Niiet seisan siin tühja söögimaja ees kukalt kratsides ja püüan aru saada kas panna veel seemneid või mitte. Kindlasti nad sööksid neid. Kuid nii jääbki neil harjumus siit oma kõht täis saada, iseseisvalt hakkama saamisele nad ei mõtle.  Võibolla on just praegu õige moment nad nii öelda vabaks lasta.


kolmapäev, 11. aprill 2018

Anna ta vabaks

"Kui kedagi armastad, anna ta vabaks"

Olen seda lauset om elus mitu korda kuulnud, kuid pole lõpuni mõistnud. Tunnen et nüüd olen.
Kui armastusest midagi tahad, siis ka saad. Ja nagu tahtmise ja saamisega ikka on, siis ei saa sa seda mida tahad, vaid sullekuuluva.
Niiet kui armastuses tahad, saad just selle universaalse valemi järgi mille järgi saavad kokku kõik kokkukuuluvad. Nagu saavad kokku pluss ja miinus, millest sündiva energiata pole võimalik millelgi elaval eksisteerida. Nagu maa magnetvälja poolused milleta päike ei tooks Maale elu, vaid surma. Nagu keemiline valentsus milleta ei püsiks koos maailm. Nagu aeg ja ruum, milleta poleks mustreid.
Niiet kui armastuses tahad, saad enda vastandi. Kuid te ei saa kunagi kokku. Ta on ju teisel pool.
Niiet.
Kui kedagi armastad, anna ta vabaks.

neljapäev, 5. aprill 2018

Ekstsentrik

 
   
                       

   See on eksentriklihvija  AEG EX150E. Kui selle kunagi ostsin, oli see üks parimatest. Saab lihvida nii suure kui väiksema eksentrikuga, mis lihtsamalt öeldes tähendab et saab lihvida suure tootlikusega ja robustsemalt, ja saab teha ka täpsemat peenlihvimist. Selline mitmekülgsus aga tähendab keerulisust  ja tundlikust halvale kohtlemisele. Nii ka mina tegin alguses oskamatusest mõningaid suhtlemisvigu, mille tulemusena masin hakkas logisema. Püüdsin teda ikka parandada kohast kus arvasin viga olevat, kuid tulutult. Võtsin teda ikka päris mitu korda lahti, pingutasin logisevat kohta, aga paremaks asi ei läinud. Siis ükskord demonteerisin ta üsna algosadeks, tegin endale selgeks kus istud kus lõtkud, parandasin parandamist vajavaid kohti ja arvasin et nüüd peaks küll korras olema. Lihvima hakates aga oli login ikka sees. Olin üsna löödud. Ju ma siis ikka ei olnud kõigest aru saanud. Ja siis jooksis üks kuullaager ka veel kinni. Kuna raha uue masina ostmiseks ei olnud, ei jäänd muud kui tuli jälle parandama hakata. Parandamise käigus aga lõhkusin kuullaagri pesa ära. Mitte päris tükkideks, vaid üks killuke tuli serva pealt ära. Kas masin ka ilma selle tükita koos püsib, oli nüüd juba võimalikuse piiril. Kuna raha ikka polnud ja ilma masinata poleks seda ka tulnud, liimisin lahti tulnud tüki tagasi.




Mehaaniku sisetunne aga ütles et selle sinna kinni jäämine on ülimalt kahtlane. Masinat uuesti kokku pannes jäin ühe detaili juures millegipärast pikemalt mõtlema. See võis oma kohale sobida kahel erineval viisil ja mina olin markeriga ühe, kui õige, ära märkinud. Mõtlesin ja mõõtsin, ning jõudsin tulemuseni et tegelikult peaks olema hoopis vastupidi. Mis siis ikka, panin nii kokku, ja masin töötas nagu siidi.  Ei mingit loginat. Ah selles oli siis asi. Ise ma olin ühe pisi- pisikese asja valepidi teinud. Kui olin enda siunamise lõpetanud, hakkasin rõõmustama. No et ei pea raha uue masina jaoks kulutama, ja eeee.. vana masin oli ju ka kuidagi armsaks saanud. Rõõmustasin ja lihvisin, kuni umbes minuti pärast liimitud tükk klõbinal minema lendas. Oh sa saadanas. Masin küll imekombel laiali ei lagunenud, püsis ikka koos. Mehaaniku sisetunne aga ütleb et ega ta sellises seisus kaua vastu ei pea. Püüdsin katkist detaili kuskilt osta, kuid eraldi seda ei müüdud, ainult koos suurema sõlmega. See aga oleks juba niipalju maksnud et targem oleks siis juba terve uus masin osta. Nüüd lihvin selle katkise masinaga ülima ettevaatlikusega ja kuulatan südamevärinal ega äkki ei kosta kurjakuulutav raks.
Ah et miks ma mingist masinast sellise pika jutu olen kirjutanud. No vaata. Kuna enamus minu ajast möödub töös, ja töötan üksi. Siis on nii et need tööriistad on minu põhilised kaaslased. Kui mõni neist otsa saab, on see lausa emotsionaalselt kurb.



Eile sattusin tööriistaparandusse ja uurisin ega neil kuskil mingit sarnast detaili ei leidu. Asjamees tuhlas natuke oma kastides ja leidiski. Mite küll päris sama, kuid annab kohandada. Küsisin mis maksab. Vend ütles, ah võta niisama. Oooo, sellist asja just tihti ei juhtu. Et mis ... Noo tegelikult olen viimasel ajal märganud mingit justkui aupaklikust minu isiku suhtes. Eriti igat masti teenindusasutustes. Nagu isegi veidi veider. Ei tea kas on asi teeninduskultuuris, või minu välimuses. No et hallpead austa, kulupead kummarda, valge habemega mehele anna tasuta see mida ta küsib. Igatahes, detaili ma sain, ja nüüd peab mu lihvimismasin ilmselt veel mõne aasta vastu.
Kui just midagi ootamatut ei juhtu.