esmaspäev, 13. mai 2019

Kooli kokkutulek


 Käisin kooli kokkutulekul. Ilmselt viimasel, sest öeldi et kool lammutatakse. Ma ei saanudki täpselt aru kas seepärast et hoone sooja ei pea või poliitiliste tirelite pärast, hoone tundus tegelikult nii väljast kui seest täiesti korralik. Aga ega sellest midagi muutu kui mina püüan, ja võibolla ehk suudangi, näilisuse taga tegelikku näha. Nii ma seda ei pingutanudki vaid kõndisin lihtsalt mööda kooli ja meenutasin. Kõndisin mööda treppe ja klassiruume, käisin sööklas ja garderoobis. Garderoob muide oli kõige autentsemalt säilinud, ainult betoopõranda kerge lainetus andis märku neist miljoneist sammudest mis seal astutud, joostud ja tormatud. Autentne oli ka garderoobi tädi, kes nägi välja täpselt samasugune kui siis kui mina koolis käisin. Mõistus ütles küll et see kohe mitte kuidagi ei saa võimalik olla. Silmad aga nentisid et nii see on. Veider. Ruumid tundusid natuke proportsioonist väljas, koridorid lühemad ja laed madalamad. Koolikell seinal aga oli täpselt seesama. Pingid klassides muidugi samad ei olnud, püüdsin leida enam vähem enda istekoha ja istusin seal päris pikalt, vaatasin küll rohkem aknast välja, noh nagu kooliajalgi. Igatsugu asju meenus.







Vilistlasi oli päris palju kohal ja kõik see kokkutulnud rahvamass midagi rääkis, arutas ja seletas. See tundus väheke veider, sest mida küll on nii palju rääkida omavahel inimestel kes üksteist aastakümneid pole näinud ja üksteise mõttemaailmatest praktiliselt midagi ei tea. Aga näed oli. Räägiti lastest ja lapselastest, tööst, keda nähtud ja kes mida teeb, kes on tähtsa koha peal ja kes surnud. Nii palju juttu. Tundsingi end selles suhtes kõrvalisena. Tundsin et minu jaoks on sisemine maailm alati olulisem olnud kui väline. Ja sellisena ma eriti ei sobitu praegusesse aegruumi. Küllap on see teadmine kogu aeg minus olnud, ainult ma pole seda väga aktsepteerinud ja olen püüdnud oma sisemusega välises maailmas kontakti saada. Kuid olen selle tegevusega vaid segadust tekitanud. Aitab siis küll. Olgu see blogi siin ainuke minu sisemise maailma jaoks.
Püüdsin inimesi vältida. Kuid väga palju vaadati üksteisele otsa. Kui tänaval nii pikka silmsidet hoida, peetakse imelikuks. Seal kokkutulekul aga vaadati pikalt. Nojah, püüti kunagisi nägusid praegustega kokku viia. Ei pääsenud minagi, mind tunti ära. Grupp inimesi viipas, Udo tule siia. Oi jeerum. Umbes pooled tundsin pika pingutamisega ära, veel osa tundsin ära pärast nime. Kuid jäi veel kolm kes mind ära tundsid, kuid mina neid mitte. Aga kohe kindlasi oleksin pidanud tundma, sest meenutati tollal ühiseid ettevõtmisi. Ei meenunud, ikkagi 45 aastat möödas, kuigi väga pingutasin ja mälu tõmbas sellisest pingest krampi ja hakkas valutama. Pole kunagi varem tundnud et mälu valutaks, aga näe. Piinlik oli ka, sest kujutasin ette et nemad keda ma meenutada ei suutnud võisid end sellest puudutatuna tunda. Nemad ju ei teadnud et asi on lihtsalt minu loomupäraselt kehvas ja ajaga veel üsna õhukeseks kulunud mälus.

reede, 29. märts 2019

Mõistetud

Tundub nii.

Et siis, hirmul on suured silmad. Kui ma hukkamõistu ette kujutan ja mõistagi vastavalt reageerin, siis põhjustab see segadust, arusaamatust ja suure tõenäosusega ka tõepoolest hukkamõistu. Ainult mitte sellist nagu mina oma vaimusilmas olen ette kujutanud vaid sellist et, no mida see mees küll ometi ette kujutab!!!!. Onju.
Kui lasen hirmul võimust võtta, hakkab hukkamõist mulle viirastuma kohtades kus seda polegi. Ja  mitte ainult ettekujutluslikku, ka päris hukkamõistu hakkab palju rohkem ette tulema kui tõenäoline oleks. Minumeelest. Kui lasen sel asjal omasoodu minna, neelab see mu alla. Ma pean oma hirmule vastu astuma. Ainult et kuidas?
Kõige lihtsam tee on ükskõiksus. Aga, nagu juba varemgi öeldud, sellest meetodist on kahju tunduvalt enam kui kasu. Niiet sinna ma ei lähe.
Lihtsalt hirmule vastu astudes, sellega võideldes. Noooo, kuigi pursuide demagoogia võitluse vajalikust meile sisendada püüab, siis tegelikult pole võitluses võitjaid ja kui kord juba võitlema hakata, siis pole sel lõppu. Inimkonna ajalugu sellest näiteid täis.
Ma eelistan mõistmist. Ee. Aegajalt ma mõtlen kas mõistmine kui selline on äkki minu jaoks kinnisidee. Kuid tegelikult, see meetod lihtsalt töötab.

Niisiis.
Hukkamõistu mõistmine polegi tegelikult eriti keeruline. Kehitb sama reegel mis kõikide hirmude puhul. Tuleb näilisuse taga olemust näha.
Sellest klassikaline õpiku näide, viha. Viha töölepanijaks on hirm, teadagi.
Viha võib olla päris hirmutav.  Kuid, kui saab harjumuseks mitte vaadata viha ennast, vaid selle olemusse, siis ei näe viha ründavust, vaid hirmu kartlikust. Inimese viha paneb eemale tõmbuma või sunnib kaitsesse. Inimese hirm paneb kaasa tundma.
Hukkamõistuga samamoodi. Hukkamõist iseenesest on alandav. Kui keegi hukka mõistab, on see halb tunne. Mehed mõistavad hukka naisi ja naised kaotavad oma naiselikuse. Naised mõistavad hukka mehi ja mehed kaotavad oma mehelikuse. Täiskasvanud mõistavad hukka lapsi ja lapsed saavad sellest eluaegse trauma. Lapsed omakorda mõistavad hukka täiskasvanuid ja kulutavad suure osa oma energiast võitluseks täiskasvanute vastu. Selle asemel et selle energiaga midagi kasulikku ette võtta. Hukkamõist teeb palju halba.
Kuid, mis on hukkamõistu olemus?
Mitte mõistmine. Õigupoolest, mõista mitte tahtmine. Sest selles-sinases maailmas on palju asju mida ma ei mõista, kuid mis mind ka ei puuduta. Hukkamõist tuleb siis kui ma ei taha mõista asju mis mind otseselt puudutavad. Asjad mis on minu teest kaugel on küll nähtavad, kuid tunnetamatud. Asjad mis on otse minu teel ja alatasa sinna ikka uuesti satuvad, see korduva mustri sündroom, nendega on vaid kaks võimalust. Mõista, või hukka mõista. Kui ei mõista, kuid veel tahan mõista, siis ta ei tule. Nii kui tahtmisest loobun, on ta platsis. Paadunud hukkamõistja tunnebki ära sellest et teda ei huvita teiste inimeste mõttemaailm. Ta ise teab täpselt kuidas asjad käivad ja need kes temaga nõus pole, on hukkamõistu igati väärt.
Mõista teist inimest on keeruline. Palju keerulisem kui see esmapilgul tundub. Inimesed on nii erinevad. Absoluudi tasemel kordumatud. Ainukesed selles universumis. Lõpuni mõista polegi võimalik. Kuid. Mida keerulisem, seda enam väärt. Onju.


Kas alguses mainitud tunne ka õige on, saan teada sellest kui see teema lõpetab mu peas ringi käimise. Sest tõesti, mul muudki kasulikku ette võtta.





neljapäev, 14. märts 2019

Prügi

Poes käisin. Ja no ühtlasi viisin pakendeid prügikasti. Maardu Maximas see otse poes ees, tean kus on, pole vaja otsida, saab kõik ühte tünni visata. No viskan siis, kui korraga hakkab minuga üks naisterahvas pahandama, vene keeles, no nagu Maardule kohane. Et miks ma oma prügi sinna viskan. Eh..., kuidas miks, selle jaoks see tünn siin ju ongi. Naisterahvas aga muudkui pahandab, nagu teeksin mina midagi valesti. Ega ma kõigest arugi ei saanud, sellest sain küll, et tema meelest on see tünn ainult klaasi jaoks, et kas ma siis ei näe, see on sinna peale kirjutatud. Siis mul tekkis kahtlus et äkki tõesti. Käisin ümber tünni, isegi kaks tiiru, ei mingit kirja. Kutsusin siis seda naisterahvast et tulgu ja näidaku kus see kiri on. Ta ei tulnud, vehkis aga käega ja õiendas edasi. See asi hakkas mind närvi ajama. Püüdsin talle mitu korda, küll juba üsna ärritunult, selgeks teha et tema eksib, et tünn pole vaid klaasi jaoks, ent kuidagi järjekindlalt ta täiesti ignoreeris minu seletusi.  Käratasin siis talle et mida sa siin õiendad, ise oled loll .. või midagi sarnast. Nojah .. ega see minust ilus polnud. Tema ilmselt tõesti uskus et konteiner ongi ainult klaasi jaoks ja mina teengi valesti. Konteineril aga mingit taolist kirja polnud ja sisse vaadates oli näha et ka varasemad sinna pakendeid viskajad olid olnud minuga ühel arvamusel. Aga tõesti, kui ma enda arvates midagi valesi ei teinud, miks ma siis niimoodi närvi läksin? Pärast selle üle järgi mõeldes sain aru küll et see kuidas see naisterahvas seda ütles, polnud lihtsalt mulle teada andmine et näe, asjad on teistmoodi kui sina arvad. Ta oli mind omas mõttes hukka mõistnud. See mida, ja põhiline kuidas, ta mulle seal ütles, ei olnud info jagamine ega arutelu, see oli hukkamõist. Ja mina ei osanud seda kohe ära tunda, ega osanud sellele rahulikult reageerida, läksin närvi ja solvasin. Minu tegevus polnud inimlikult  võttes sugugi parem kui tema hukkamõist.
Järgmisena mõtlesin et vaat kus, siin ma nüüd olen, püüan just sel ajahetkel oma hukkamõistu hirmuga silmitsi seista ja siis selline puust ja punaseks tehtud näide. Ma tõesti ei oska hukkamõistu ära tunda ega sellele kuidagi muudmoodi reageerida kui hirmu ja vihaga. Solvumine selle naisterahva peale jäi hoobilt tahaplaanile ja mind valdas tänutunne. Et ta mulle minu puudulikuse mulle nii tuntavalt selgeks tegi. Milline ajastus!!! Kuidas see maailm küll toimib!?

Prügiga on veidrad lood tõesti. Prügivedamisring on mulle juba üsna mitu tühisõitu kirja pannud, sest no tõesti, mul lihtsalt pole sinna konteinerisse midagi panna. Pakendid viin poe pakendi konteinerisse, muu prügi sorteerin ja viin jäätmejaama, söögijäägid komposteerin. No mida!?
Mida aga teha selle prügiga mis inimestevahelise suhtlemise tagajärjel tekib. Visata prügimäele või taaskäidelda. Aga milleks teda siis taas- käidelda. Õppimiseks ehk?

pühapäev, 10. märts 2019

Mõistmata hukkamõist

Siiani olin võitlusesse halvasti suhtunud. Võit on väärtuslik vaid siis kui oled võimeline empaatiast loobuma. Kui pole, käivad võit ja kaotus koos ja tähendust omab vaid võitluse käigus toimunud häving.
Võitlus on võimu meetod "jaga ja valitse" printsiibil orjandusliku korra hoidmiseks.
Enamik inimkonna võitlusi on vaid näiliselt tõe või õiguse eest, tegelikult kellegi osav manipulatsioon võimu saamiseks.
Niiet, võitlusest tuleb vaid halba.
Kuid avastasin, võitlusel on ka hea pool. Eks ole iseendaks jäämine hukkamõistvas maailmas ka tegelikult ju võitlus. Selle käigus ei jää muud kui enda hirmudele otsa vaadata. Mitte põgeneda.

See mõte on mul viimasel ajal peas keerelnud, on tahtnud blogis jutuks saada, kui minul pole olnud aega. Kui nüüd selle siin kirja panin, siis vaatan, mis jutt sest olekski tulnud. Minu pika mõttetöö tulemus vaid kümnes lauses.

Eile juhtus mul aga selline lugu. Ma püüdsin ühe hukkamõistu eest põgeneda. No esiteks ei läinud see mul korda ja tegelikult läks asi hoopis hullemaks. Siis meenus mul see mõte. No täpselt klappis. Selline kokkusattumus ja asjaolu et see minu jaoks on korduv muster, võttis mind maha istuma ja selle üle põhjalikult mõtlema. Avastasin et ma ei oska hukkamõistuga toime tulla. Mida teha, kuidas olla? Kuidas olla nii et ma ise ei hakkaks mõistmise asemel hukkamõistu hukka mõistama?
Ma ei tea.
Ma ei oska.
Mõtlen nüüd selle peale.

neljapäev, 14. veebruar 2019

Mustkunstniku sünnipäev

See lugu võlus mind kui olin teismeline. Nüüd sattusin tuubis uuema esituse peale. 2015 Metro Theatre, Sydney. Meestel on kõhud palju suuremad ja juuksed palju valgemad. Mitmes kord nad seda lugu esitavad? Aastast 1972, seeb teeb siis 43 aastat. Arvan nii umbes 50 korda aastas, see teeb siis eeeeee.. umbes 2 tuhat. Kaks tuhat korda sama lugu. Kuidas see kulub! Kulumist oli tunda, see aga ei tundunud väärtust vähendavat. Nagu hea mööbel mida ajahamba jäljed ei halvenda vaid täiendavad. See mis kulumisega maha kulunud, oli asendunud kahe tuhande poleerimise säraga. 

neljapäev, 7. veebruar 2019

Maailm on suur


Iga päevaga, jään ma järjest väiksemaks.
Väiksemaks ja väiksemaks ja väiksemaks ja väiksemaks.
Asju mida võisin hoida ja jaksasin kanda,
ma enam ei küündi ja ei jaksa.
Ma tean
mu väiksus on vaid silmapete,
mu käed on sama pikad
ja ka jalad,
ma ise olen täpselt sama pikkune.
Kuid olen aru saanud,
need asjad on tegelikult palju suuremad,
ja ainult arvasin et jaksan,
tegelikult mitte.
Nõnda seisan üsna üksi ja mul ei ole midagi,
aimdus hiilib ligi,
et kanda pole vajagi.

neljapäev, 24. jaanuar 2019

Koeraga saunas


Ennem käisime saunas pojaga. Nüüd kui poeg oma elu peal, käime kahekesi, mina ja koer. No küll, minu saunaskäigu hulka kuulub ka pesemine, koer käib ainult leili võtmas.
Enamasti, kui asi sealmaal, on ta ukse taga, vaatab mulle otsa ja liputab saba. Avan ukse ja paari hüppega on ta laval. Viskab kõhuli, pea toetab käppadele ja lamab, suurt ei liiguta. Päratpoole hakkab kangesti hingeldama ja ninaga luristama. Eks temal ole seda keerulisem taluda kui minul. Ta ju kasukaga saunas, mitte nii nagu mina. Pealegi, ta ju ei higista. Ega ta kaua ei ole, veerand tunnikest, siis paneb jooksu. Ma ei ole teda kunagi sauna kutsunud, ta ise tabab ära kui on minek. Alati ei taba ka, mõnikord ta ei märka või on muud tegemist, kuid mõne aja pärast on ta siiski ukse taga, kraabib küünega ust ja niutsub. Olen mõelnud, et huvitav miks ta käib saunas. See pole nii et seltskonna pärast. Sest enamasti, kui mina kuskile maha istun, on ka tema platsis ja küsib suhtlemist. Saunas ta aga ei suhtle. Lihtsalt lamab ja kõik.
Ka eile magas ta minu saunamineku maha ja tuli hiljem ukse taha kraapima, tegin tal ukse lahti, tema aga tammus kahtlevalt jalalt jalale, pööras siis otsa ringi ja läks hoopis minema. Sellist asja polnud varem juhtunud. Olin päris imestunud. Aga kuskil poole tunni pärast tuli ta uuesti ja seekord toimus tavapärane protseduur. Vaatasin teda ja mõtlesin, et mis ... .
Tegelikult küll, kui eile sauna läksin, oli saun veel üsna külm. Algul oli kerisest tükk meelitamist et laval suisa külm ei hakkaks. Küllap koer selle siis ära tabas, et pole ikka veel seda õiget sooja ja pole veel õige aeg. Ah ta käib saunas siis sooja pärast.
No näed. Asjad käivad oma tavalist rada ja tihti ei ei saa arugi et miks nad just nii käivad. Kui asjad lähevad veidi teisiti kui tavapäraselt, on näha asja olemust. Igatahes seekord see nii oli.