laupäev, 23. september 2017

Kardan

Kardan oma mõtteid inimeste sekka lasta. Oma puudulikuses võin sel moel kurja teha. Varem sellist hirmu nagu polnud, vähemalt nii tuntavalt mitte. Kuid varem tegelesin ka rohkem sellega mis on. Puuduolev oli lihtsalt puudu. Kuid viimasel ajal tunnen et nii enam ei saa. Maailm on nii liiga poolik. Ma ei mõtle siin seda et peaksin puuduoleva omandama, seda muidugi niikuinii. Kui märkan endas mõnd inimlikuse puudulikust siis püüan seda saavutada. Kuid, olen aru saanud. Puudu on nii palju. Kõike ma niikuinii ei saa. Siis järelikult on küsimus selles kuidas puuduolevaga nii ringi käija et lähedal olijad viga ei saaks. Pinnapealsus on üks võimalikke variante, kuid see ei meeldi mulle eriti. Tõelised väärtused on siiski tuumas. DNA on raku tuumas. Aatomi tuum määrab elemendi olemuse. Valgus luuakse päikese tuumas, mitte pinnal. Ja see mis inimese sees, see on oluline. Väline on vaid võimalus suhtlemiseks. Selle küsimuse üle mõeldes avastasin et ühiskondlik mõtlemine siin ja praegu tegeleb väga aktiivselt olemasolevaga, või saavutamisega. Kuid puuduolevaga ringikäimine on üsna tähelepanuta. Miks küll nii!? See on ju ometi nii oluline.

neljapäev, 10. august 2017

Veerevad kivid

Istusin mina mererannas kivil ja vaatasin mõistagi merele.
Oot. Oot.
Et asi ikka päris selge oleks pean ütema et istusin mina seal mererannas juba üsna tükk aega. Olin juba jõudnud pikalt ringi vahtida ja lainete müha kuulata. Olin püüdnud silma järgi merelainete kõrgust hinnata. Suuremad tundusid nii umbes nelikümmend viiskümmend sentimeetrit, aga mõõdulinti kaasas ei olnud, silmamõõtu kontrollida ei saanud. Küllap eksisin suurelt, ah tühja kah. Olin jõudnud pilvi imetleda, hehe, kuidas muidu. Ja ranna kive olin ka juba vaadanud. Imestasin et miks nad kõik küll nii ümmargused on. Mõtlesin, kui rasked nad on. Väiksemaid saab pihku võtta, aga suuremad on siin ilmselt paarisaja kilo ringis, mina sellist liigutada ei jõua. See kõige suurem on mitu tonni, või mitukümmend isegi. Kui palju kõik need kivid siin rannas kokku kaaluvad. Hm, kui palju kõik maailma kivid kokku kaaluvad. Ja vesi. Kuupmeeter kaalub tonni, jaet kui siit silmapiirini, hm .. mitu kuupmeetrit !? Aga ookeanid on ju veel palju suuremad. Kui raske on maakera. Ja kogu see raskus hulbib vabalt ilmaruumis ega toetu millelegi. Hm, veider !
Pilved muidugi said suurema osa tähelepanust. Kui kodus mõni huvitavam pilve etüüd on suursündmus ja tahaks kohe pilti teha, siis siin on kõik pilved hingematvalt kaunid. Kuhu poole end ka ei pööra, kõik pilved on äraütlemata huvitavad. Imetledes keerasin pead üsna mitu ringi, hea et oli meeles keha kaasa keerata. Panin tähele et pilvede vaatamiseks on tegelikult aega vaja.  Kui neid niisama korraks vaatad, näed kahemõõtmelist pilti.  Kui kauem vaatad, näed kuidas nad liiguvad. Näed et ühed pilved liiguvad kiiremini, või hoopis erinevas suunas, ja tajud et tegelikult on nad erinevatel kõrgustel. Siis hakkad taevast ja pilvi ruumiliselt nägema. Ja see on juba hoopis midagi muud kui pilt. Nähes midagi nii suurt ruumiliselt, muutud justkui ise ka suuremaks.
Niiet siis, istusin mina seal mererannas ja vaatasin pilvi, kui korraga jäi kõrvu mingi klobin. Nagu hobune munakiviteel, või keegi nagu rulliks pesurulliga pesu, või nagu telefonimüüja karbitäie telefonidega oleks kivipõrandaga telefonipoes komistanud. Ikka klobadi klobadi, ja klobadi klobadi. Märkasin et klobin oli siis kui suuremad lained randa uhtusid. Tükk aega ei saanud aru, mis klobin see on. Kui juhtumisi jäi silma üks kivi mis taanduvas laines rullus.  Hakkasin neid kive siis jälgima. Ega see lihtne polnud, sest veeresid kivid laine sees ja kui vesi oli taandunud, ega ei osanud vaadata kas kõik kivid on samas kohas kui enne lainet. Hakkasin siis neid ükshaaval jälgima. Ja tõesti, päris paljud olid pärast lainet teises asendis. Ahaa, sealt siis see klobin.
Veerevad kivid.





See pilt pole õnnelik tabamus õhkutõusmishetkest. Nii need linnud seal seisidki, tiivad laiali, tükk aega. Mõni laine haaras nad vahest kaasa, aga sest pold midagi, ronisid jälle kivile ja ajasid tiivad laiali. Veider.

neljapäev, 3. august 2017

Miks vanad inimesed unustavad

Kui olin noorem arvasin see on mälu nõrkusest. Nüüd kui ise seda tunda olen saanud, mõistan et mälu nõrkus ei mängi selles loos sugugi esimest viiulit. Peamine et igapäevaasjad hakkavad oma tähendust kaotama.
Niikui ükspäev unustasin poti pliidile. Õnneks ilma suurema kahjuta, tuli meelde kui viimane veepiisake potipõhjas sisisedes kukerpalle tegi. "Oh sa sitaratas" ütlesin endale. Aga näe. Vanasti omas poti pliidile panek ikka mingit tähendust. Endal oli kõht tühi, või lapsed tahtsid süüa. Nüüd lapsed suured ja endale söögi tegemine käib rohkem rutiinist kui kõhu tühjusest. Poti pliidile panek pole enam teab mis sündmus. Pealegi olen seda kuramuse potti sinna pliidile pannud juba nii mitu mitu mitu korda, et üks kord ette või taha, kes seda jõuab mäletada. See on nagu sõna kordus. Ütled mingi sõna ühe korra, omab ta tähendust. Nagu see "sitaratas". Ütled ühe korra, on tal ikka selline pahandav, halvamaigune, halvahaisune mõte man. Ütled teda aga paarkümmend korda, on mõte kadunud ja järgi jääb vaid meloodiline mulin.

teisipäev, 20. juuni 2017

Resonantsid

Kuulasin Jeff Beck-i "Women of Ireland". Kuulates hakkas tunduma et helid ei ole päris õigel kohal. Algasid natuke vara  ja lõppesid samuti mitte siis kui peaks. Helide tugevus polnud selline nagu oleks võinud olla, rütm oli kange ega ühtunud harmooniaga. Küllap olin kriitiline, sest varem oli mind Beck-i juures paelunud just oskus helidega ringi käija. Mitte nootide muusikaks tegemine, vaid just helide vormimine. Nende venitamine ja painutamine. Mäng kitarri sisemistel resonantsidel. Kuid selles loos oli kõik justkui tehislik. Nagu oleks muusikapala selgeks õpitud ja siis maha mängitud, ilma muusika sisse minemata. Kuulasin seda mahamängimist mõnda aega, kui korraga hakkas minu sees mängima see päris muusika. See mis muusika tegijal mõttes oli olnud. See oli päris veider. Kuulata korraga veidi rabedat muusikaintsrumentidel mängitud helilist kõla, ja samal ajal muusika ideest tulenevat. See oli kerges dissonantsis, aegajalt langesid nad isegi kokku, aeg ajalt jälle erinesid rohkem. Imelik.

Kuulasin pärast veel mõned korrad sama esitust. Sama tunnet ei tekkinud. Lugesin youtubest kommentaare, kõik olid kiitvad. Et suurepärane, briljantne jne. Ei ühtegi ütlemist et midagi oleks justkui loksunud. Imelik.

neljapäev, 15. juuni 2017

Tomat

On õhtu ja päike hakkab loojuma. Paras aeg kasvuhoonet kasta. Päev oli olnud soe ja kasvuhoones valitseb paras leitsak. Viskan särgi seljast ja keeran kraanid lahti. Ninna lööb niiskuse, mulla, lehtede ja tomatite kokteil. Aaaah.. Chanel jääb sellele kõvasti alla. Nuusutan õhku ja vaatan päikest. Vesi muudkui vuliseb. Vaatan ega harusid pole vaja naksata, aga ei ole. Naksatud ju ka juba. Eile, ja üleeile, ja üle üle eile. Seisan siis niisama ja liigutan tasapisi voolikut. Päev oli olnud kiire, nagu tavaliselt, nüüd aga on korraga aega küll. Vesi vuliseb, putukad siristavad ja päike ... noh ta ei tee küll mingit häält, kuid tema loojangukuma on kui ümin üle taeva. Nopin ühe tomati, loputan kastmisveega ja löön hambad sisse. Mmmmm, küps päikesesoe tomat, just nopitud, milline õndsus. Vesi vuliseb, päike paistab ja tomat sulab mu suus.
Siis ma tundsin seda. Tundsin et OLEN.

Kirjutasin selle jutu umbes kaheksateist aastat tagasi. Perekooli foorumisse. See oli mu esimene jutt, seepärast minu jaoks üsna oluline. Jutule kirjutati kaks kommentaari. Üks oli väga hästi sõnastatud niiet ma parem ei püüagi seda taasluua, niikuinii ei oska ja täpseid sõnu ma ei mäleta. Kuid oli tunda et jutu mõte oli kommentaari kirjutajas vastu kõlanud. Teine kommentaar oli täpselt vastupidi. Umbes niiet: kes kurat sa siis oled, tomat või?
Noh, esimene jutt ja esimesed kaks kommentaari, need olid olulised. Ja mul on põhjust tänulik olla mõlema pärast. Nüüd ma tean et igal pulgal on kaks otsa. 

reede, 9. juuni 2017

Kümme aastat blogi

Täna, kümme aastat tagasi kirjutasin siia esimese jutu. Sellise.

"Ei tea kust nad küll tulevad, kuid nad tulevad siiski ja nõuavad materialiseerumist kokkuleppeliste tähemärkide läbi, mis organiseeritud gruppides sõnu moodustades suudavad ka teistele minu mõtteid arusaadavaks teha. Aga eks ta rohkem enda jaoks ole, arusaamaks, mis imelik tegevus seal pealuus asuvas hallolluses küll toimub. Issand, kui segane jutt sest lihtsast asjast nüüd tuli."
Ja nii täpselt just ongi see läinud. Väga palju on mu enda jaoks selgemaks saanud. Arvan, ilma blogis mõtete jutuks kirjutamiseta poleks ma nii palju õppinud.

Ega see polnud mu esimene jutt. Enne kirjutasin jutte perefoorumis, kaheksa aastat. Kõige esimene kandis pealkirja "Tomat". Ja mulle tundub, see oli mu parim jutt. Ei tea kas selle pärast et esimene. Või seepärast et vajadus oli suur ja jutu kirjutamine tundus just selle kipitava vajaduse rahuldamisena. Vahepeal mõtlesin kas see on ehk grafomaania, vaimse liputamise vajadus. Nüüdseks olen taibanud et asja olemus pole üldse kirjutamises, või mistahes vormis loomingus. Asi on selles suures meeltele kättesaamatus pildis. Nagu see ikka tavaliselt on.

 Mõtetes on pilvede vaatemängulisust ja metalli tehnilist mikromillimeetrilist täpsust. Selle sõnadesse panemiseks keskendun jutu mõttele. Ja kui keskendun, leian mõttest uusi nüansse, selliseid mida mõtte peas algseisundis olles ei märka. Niiet näen rohkem. Vahel tuleb päris üllatavaid asju, niiet tundub ma ei mõtle neid mõtteid vaid püüan. Väga tihti on mõte pärast jutuks saamist suisa tundmatuseni muutunud, või hoopis teise suuna võtnud. Palju mõtete detaile on olnud peas, kuid sõnadesse pole jõudnud. Unustamise pärast (jah unustan viimasel ajal tõesti palju), või lähemal vaatlemisel on nad tundunud ebaolulised. Vahest tuleb mõni jutu mõte, kuid kahtlen, kas mitte pole ma seda juba kirjutanud, olen püüdnud järgi vaadata, kuid kus sa leiad. Niiet küllap ma ennast kordan. Eriti selles osas mis hinge kriibib, märku andes valgetest laikudest minu olemuses. Vahel isegi loen oma vanu jutte ja imestan, kas tõesti mina olen need kirjutanud.
Ja ega ma siis ainult õppimise ja mõtete selgitamise pärast kirjuta. Võiks öelda see on loominguline sund, kuid see on nii trafaretne ja väheütlev väljend. Mu naine ütleb see on enesetähtsustamine. Küllap on ka see element olemas, kuid kindlasti mitte põhiline, liiati veel nüüd pärast kõiki neid aastaid. Ma arvan, olen taibanud milles on asi.  Mumeelest on see tegelikus reaalsuses olemine. Kui maailm minu ümber minu enda mõtetes vastu kajab, siis olen ma selle maailma tegelikuses. Tajun olemuslikku külge. Et ma selle ka kirja panen ja avalikult näitan, on siiski vaid vahend, oluline on maailma mustrit enda sees tajuda. Kui vaatan seda maailma kõrvalolijana, vaataksin maailma juskui peeglist, kõik on vastupidi, sest näen ju näilisust. Näiline aga on olemusliku vastand, nagu olen aru saanud. Olemuslikuse tajumiseks pean seda maailma enda sees tajuma. See võib tähenärimisena tunduda. Kuid mumeelest on see VÄGA oluline. Kõik see mis praegu maailmas närvidele käib. Poliitika silmakirjalikus, raha võim, kurjuse levik, illusioonide domineerimine tegelikuse üle, inimese sisemine vaimne tühjus, toetuvad oma toimimise mehhanismis just näilisusele.
Ja veel. Kui maailm on üks, siis see mis inimese sees vastu kajab on igas inimeses erinev. Oleme ju kõik täiesti erinevad n. ö. üksinda universumis. Just siin blogi keskkonnas torkab see hästi silma. Nii, läbi inimeste erisuste, saab ka maailm oma mitmekesisuse. Ja see on just see seaduspärasus mille järgi maailm toimib. Mäed on mäed, kuid iga mägi on eriline, puud on puud, kuid pole kahte ühesugust. Kvantfüüsika tasemel pole reaalsus üks, vaid lõputu.
Niiet ma väga tänan neid inimesi kes blogides oma sisemise tunnetuse on sõnadesse pannud ja seda näha lasknud. Suur aitäh! See on põhjus ka minu jaoks miks ma ei kirjuta sahtlipõhja, vaid avalikult. 

Ma kirjutan halvasti. Ma tean seda. Olen lugenud blogisid tõeliselt ilusa keelega. Jutte, kus keeleline väljendus jookseb rütmiliselt, voolavalt, külluslikult, niiet lugeda on sama meditatiivne kui jälgida oja vulinat. Minu kirjaviis on rohkem nagu vankriga munakivisillutisel. Ja ma teen kirjavigu, mulle on seda mitu korda öeldud. Ühele sellisele kommentaarile ma nähvasin päris teravalt. Palun vabandust. Tegelikult õige ju, ilmselt siis teen vigu. Aga ei peaks. Vildakalt öeldult saab rikutud tõde. Kuigi sisu on vormi suhtes eespool, peaksid ka need vastandid harmoonia huvides siiski tasakaalus olema. Minul ei ole. Peaksin grammatikasse investeerima, õppima, või otsima internetist võimalusi kontrollimiseks. Kuid mul ei jätku elatise teenimise kõrvalt niipalju energiat. Niiet jääb ära. Kõike ma täiuslikuks lihvida ei suuda, osad asjad peavad jääma ebatäiuslikult kasutuskõlblikuks. Olen rahul kui suudan väljendada mõtte, mis siis et kehvas vormis, kui see lugemast segab, ei loegi.

Selle viimase kümne aasta sees olen tunda saanud enda ebatäiuslikust. Ja see on väga kahe otsaga asi. Ühest küljest on see väga suur rõõm, leida üles viga. Sest pole võimalik parandada kui viga pole leidnud. Teisest küljest on see täielik tragöödia. Sest enda ebatäiuslikust pole võimalik turviste ja maskide all kössitades ära tunda. Kuid olles maskita, on maskita ka ebatäiuslikus. Ja nii olen ma põhjustanud kannatusi. Ja see on palju hullem kui ise kannatada. 
Kuid, see pole minu isiklik probleem, mumeelest on see universaalne valem. Kõikidega on nii. Kui oma tegeliku näo maski taha peidame, ei tee me teistele haiget, ega saa ka ise. Ükskõik millise maski. Ükskõiksuse, enesetähtsustamise, enesealandamise, alkoholismi või mõne muu keemilise sõltuvuse, enese töösse uputamise, hoolimatuse, pimeda uskumatuse või pimeda usu, ja ka teeseldud õnnelikuse. Enese mina varjamiseks on erinevaid maske. Maskiga inimesega läheduses olles pole probleemiks ebatäiuslikus vaid üksindus.
Valu pole ainult täiuslikus maailmas. Olles ise ebatäiuslik ja elades ebatäiuslike inimeste keskel, on haiget saamine garanteeritud.
Pealegi. Inimsuhetes toimib täpselt sama füüsikaseadustest tuntud seaduspärasus. Vastandid tõmbuvad. Samuti nagu keemiline valentsus, magnetism. Newtoni kolmas seadus. Nii toob elu meile pidevalt meie enda puudulikusele vastandliku puudulikusega inimesi. Kui meie väärtushinnangutes pole rõõmud ja kannatused ühesuguse väärtusega, vaid kannatused on väärtusetud või hoopis põlastusväärsed. Siis jääbki valikutesse kas sõltuvuslik mask või raske saatuse käes kannatamine. Kuid see ei pea nii olema. Enda vastandilt on tegelikult kõige rohkem õppida. Ja kui vahel näibki et kannatusi toovad meile teised inimesed, siis tegelikult, enda jaoks, on asi iseenda puuduses.
Enda ebatäiuslikuse äratundmine on kõvasti muutnud minu suhtumist iseendasse. Mitte nüüd halvemaks, aga kriitilisemaks. Mõistan ebatäiuslikuse paratamatust, kuid tunnetel on raske sellega hakkama saada. Tahaks peituda, näiteks maski taha. Niiet saan nüüd täitsa aru miks maailmas näilisus tegelikuse üle domineerib.
Siiski, kui loed kellegi blogi ja tunned ära et ta on sinna oma tegeliku sisemise mina pannud, siis see on vaimustav. Sealt paistab ka see ebatäiuslikus välja, kuid siiski. See on tõeliselt vaimustav.  

Vahel küll tuleb mõte et mis mõte sel on. Täiuslikuks ses elus nagunii ei saa. Kuid mis on alternatiiv!?
Mõtlen, sellega on sama mis autosõiduga. Muidugi tuleb tegeleda sellega mis otse ees, kuid mõistlik on hoida üks silm kauguses. Et mis sealt nähtamatuse piiri tagant tulemas on.

Õppida saab mitte ainult kannatustest. Rõõmust ikka ka. Ja rõõmu saab nautida. Kuid siingi on tasakaal ja üks vastanditest on primaarne. Kui jätad kannatustest õppimise vahele ja tegeled ainult rõõmuga, kaotad pinna jalge alt.

Puuduolevat pole võimalik näha vaadates iseendasse. Mida pole seda ei näe. Pole võimalik näha vaadates massimeedia illusioonide udusse. Seda pole võimalik näha mõistusest, sest see hõlmab vaid teadoleva e. väiksema osa eksistentsist. Pole võimalik näha tunnete tundlikusest, sest nemad annavad võimaluse kõike tunda kuid ei anna võimalust aru saada. Ma mõtlen, seda näeb suuremast pildist. Sellest kui inimesed oma sisemist olemust näitavad. Kui erinevad ja sarnased me oleme. Selles ühispildis võib näha seda mis endas vajaka. Blogi on selleks suurepärane keskkond. Nii see mis blogidesse kirjutatud, kirjutamata jäetud, või puudu.
Ja ega ma siis ainult õppimise pärast. Huvitav on ju ka.
Tänan oma minasid näitamast!!





teisipäev, 6. juuni 2017

Vanad mehed ja kümne aastane poiss

Laadal.
Kaks vana mees vaatasid mu mööblit ja kuulsin kuis üks ütles teisele. No vaata nüüd. Pink, ja kaheksakümmend euri. Nii võib ju küll ruttu miljonäriks saada.
Mõtlesin, kuidas küll on see võimalik. Elada nii vanaks ja ikka arvata et tööga on võimalik rikkaks saada.
Issand jumal.
Üks umbes kümne aastane poiss tuli ja vaatas. Küsis: ise tegid või? Vastasin et jah. Poiss lasi pea viltu ja venitas: on ikka nikerdamist. Soovis siis mulle palju jõudu ja läks.
Issand jumal!!