pühapäev, 19. november 2017

Saeketas

Saeketas oli kadunud. Võtsin ta juba tükk aega tagasi sae pealt maha et vahepeal teist lõikeriista kasutada, ja kuhu panin, ei mäleta. Otsisin kõige tõenäolisematest kohtadest. Pole. Otsisin ka ebatõenäolistest. Ikka pole. Töö seisis ja vererõhk tõusis. Kus kurat ta siis on. Püüdsin saekettale keskenduda ja loogilist mõtlemist välja lülitada. Ei tulnud välja. Nojah, eks ma olin juba närvis ja vihane ka, ega nii ei leia. Otsisin siis veel korra kogu töökoja uuesti läbi. Ikka pole. Oh pagan küll. Ilma selleta ka kuidagi ei saa, aga niii oleks vaja töö tehtud saada. No täitsa pees. Ja ega see jama siis üksi. Paar eelmist ettevõtmist on ka vaatamata tehtud pingutustele läinud vett vedama. No mis ebaõnne rodu see siis nüüd on. Nagu mingi Märk oleks. Ja Märkidega on mul kogemus mis kohe kuidagi ei lase nende ehtsuses kahelda. Kui ainult aru saaks mida see Märk mulle ütlema on tulnud. Paraku aga jah, ega neist aru ei saa. Saab aru et nad tulevad ja äsavad nii et oigad, aga mis on sõnum ... pole mina siiamaani veel mõista suutnud. Niiet mõtlen, küllap nad tähelepanu saavutamiseks tulevad. Istun siis kurvalt laual ja mõtlen oma ebaõnne üle. Musti mõtteid koguneb pähe üha juurde ja juurde. Istun resigneerunult ja põrnitsen ühte punkti. Istun päris pikalt ...ja põrnitsen...
Seda punkti.


Ahah ... seesama saeketas ju ongi.

kolmapäev, 15. november 2017

Õunapuu

Tükk aega ma ei taibanud miks hea ja kurja tundmise puu vili  ikkagi jumala poolt keelatud on. Tundub et jumal on sellega suisa kiusu ajanud, et inimene ei saaks temasarnaseks kes ometi head ja kurja tunneb.
Nüüd tunnen et olen eksinud. Et olen püüdnud asja mõista arengu seisukohast. Vaadanud evolutsiooni poolt. Sealtpoolt vaadates aga polegi võimalik asja olemust tabada. Kui aga teiselt poolt ... Kuidas on täiuslikust olendist saanud puudulik- inimlik inimene. Hea ja kurja tundmine ongi see mehhanism. Kui võitlus käib hea ja kurja vahel, siis võitluse eesmärgiks on teine pool hävitada, olematuks muuta. Kuid see mis kurjusena paistab on ainult asja nähtav pool ehk näilisus, olemus on millegi puudumises. Ja kui seda näilist kurjust- olemuslikku puudulikust hävitada, olematuks muuta, suureneb puudulikus veelgi. Nii see töötabki. Nii saab täiuslikust olendist puudulik olend. Inimene.

laupäev, 4. november 2017

Muusika elektri valguses

Kui kaob suvi ja tuleb talv, kaovad lõhnad ja värvid. Asemele tuleb kargus, midagi sellist mida soojal ajal jälle pole.
Poeg pidas sünnipäeva. Pidas sünnipäeva õues. Oktoobri lõpp ja sünnipäev õues. Kõik midagi tegid. Tassisid puid, tegid lõket, tõid midagi ja viisid midagi. Tõstsid,  keerasid, vahetasid ja lükkasid. Mina aga ei teinud midagi. Istusin ainult, kuulasin muusikat ja imetlesin saabunud kargust. Minu jaoks kes ma päevad läbi üksinda töötan oli olukord äärmiselt erakordne. Kõik teevad midagi ja mina .., mina ei tee midagi. Avatud konteineri uksele tõstetud kõlaritest tuli ELO. Täitsa minu noorusaja muusika. Huvitav et järgmine põlvkond kuulab sama muusikat mida meiegi. Ei mäleta küll et meile omal ajal meie vanemate muusika oleks meeldinud.
ELO, nojah, sadu, võibolla isegi tuhandeid kordi kuulatud. Kuid tunnete jõud mida see muusika kannab on ikka sama. Kuid midagi oleks justkui veel. Midagi mida nooruses selles muusikas ei olnud. Tollal oli see vaid tohutu jõud mis haaras kaasa ja pillutas nagu õlekõrt orkaanis. Praegu tunnen et tean juba veidike mis on selle jõu taga. Kuidas ja milleks ta on ja mida teha et see jõud ei pillutaks, vaid kannaks. Et ma ei loperdaks abitult, vaid laugleks. Lendamisest on asi veel kaugel.

laupäev, 21. oktoober 2017

Puusepp metsas

Seisin ja vaatasin puid. Viimasel ajal on nad oma sisemist ilu paljastama hakanud. Lehti langes ja maapind kattus kui kullaga.
Ilus.
Vaatasin et ühes kohas kasvavad, aga vaata kui erinevad. Ühed sirged ja siledad, teised vingerbusse täis. Vaatsin neid kõverusi ja mõte läks uitama et mis neist kõverustest küll teha annaks.
Äkitsi tundsin et miski oleks justkui valesti. Läks natuke aega enne kui taipasin et mis.
Nojah, seal ma siis seisin ja vaatasin elavaid puid, et mis neist teha võiks.
Piinlik.

reede, 29. september 2017

Michael Jacksoni planeet

Michael Jacksonil on lugu "Earth Song". See on üks minu lemmik. Selles muusikas on lugu nii muusikaliselt kui mõtteliselt. Selles muusikas on energiat mis haarab kaasa nagu torm ega jäta võimalust ükskõikseks kõrvaltvaatamiseks. Selles muusikas on sõnum. Et inimene oma hoolimatus suhtumises planeedisse milles ta elab, on Maa pisarateni viinud.

Dokumentaalfilmis Michael Jacksoni elust on üks stseen Michaeli poeskäigust. See polnud mingi tavaline vajalike asjade pood. See oli luksuskaupade pood. No näiteks muu seas ostis ta kaks inimesekõrgust nikerdustega kaetud vaasi. Mõtlesin et kas peale luksusliku väljanägemise võiks sellistel vaasidel ka ehk mingi otstarve olla. Ei suutnud välja mõelda. Vapustav oli ka ostmise stiil. Enamasti inimesed ostmise juures on süvenenud sellesse mida nad ostavad. Kas on vajalik, kas sobib. Michaeli ostmine oli rohkem nagu jalutuskäik läbi poe, näidates kahe käe nimetissõrmedega kord ühele, kord teisele poole. Neid pange kaks, ja neid siniseid pange ka kaks, ah ei, pange seitseteist. Ja neid ka, no neid mis sealt paistavad, pange neid kümme, aga mis need on, ah pole tähtis. Kogusumma tuli fantastiline ja peale Michaeli poeskäiku pani poeomanik poe kinni. No sest pood oli praktiliselt tühi.

Ega ma ei tea, oli see tingitud Michael Jacksoni isiksusest või oli see iidoli ärakasutamise ajupesunipp. Ma ei saa seda ka kunagi teadma. Kuid kui mõelda, see poeskäik oli näide äärmuslikust tarbivast elustiilist, see planeedi pisarateni viibki.

Et siis, pole see sugugi midagi erakordset et mõtted, arusaamad ja tõekspidamised on ühtepidi, teod aga hoopis teisiti.


"Earth Song" aga meeldib mulle endiselt. Hea lugu.

laupäev, 23. september 2017

Kardan

Kardan oma mõtteid inimeste sekka lasta. Oma puudulikuses võin sel moel kurja teha. Varem sellist hirmu nagu polnud, vähemalt nii tuntavalt mitte. Kuid varem tegelesin ka rohkem sellega mis on. Puuduolev oli lihtsalt puudu. Kuid viimasel ajal tunnen et nii enam ei saa. Maailm on nii liiga poolik. Ma ei mõtle siin seda et peaksin puuduoleva omandama, seda muidugi niikuinii. Kui märkan endas mõnd inimlikuse puudulikust siis püüan seda saavutada. Kuid, olen aru saanud. Puudu on nii palju. Kõike ma niikuinii ei saa. Siis järelikult on küsimus selles kuidas puuduolevaga nii ringi käija et lähedal olijad viga ei saaks. Pinnapealsus on üks võimalikke variante, kuid see ei meeldi mulle eriti. Tõelised väärtused on siiski tuumas. DNA on raku tuumas. Aatomi tuum määrab elemendi olemuse. Valgus luuakse päikese tuumas, mitte pinnal. Ja see mis inimese sees, see on oluline. Väline on vaid võimalus suhtlemiseks. Selle küsimuse üle mõeldes avastasin et ühiskondlik mõtlemine siin ja praegu tegeleb väga aktiivselt olemasolevaga, või saavutamisega. Kuid puuduolevaga ringikäimine on üsna tähelepanuta. Miks küll nii!? See on ju ometi nii oluline.

neljapäev, 10. august 2017

Veerevad kivid

Istusin mina mererannas kivil ja vaatasin mõistagi merele.
Oot. Oot.
Et asi ikka päris selge oleks pean ütema et istusin mina seal mererannas juba üsna tükk aega. Olin juba jõudnud pikalt ringi vahtida ja lainete müha kuulata. Olin püüdnud silma järgi merelainete kõrgust hinnata. Suuremad tundusid nii umbes nelikümmend viiskümmend sentimeetrit, aga mõõdulinti kaasas ei olnud, silmamõõtu kontrollida ei saanud. Küllap eksisin suurelt, ah tühja kah. Olin jõudnud pilvi imetleda, hehe, kuidas muidu. Ja ranna kive olin ka juba vaadanud. Imestasin et miks nad kõik küll nii ümmargused on. Mõtlesin, kui rasked nad on. Väiksemaid saab pihku võtta, aga suuremad on siin ilmselt paarisaja kilo ringis, mina sellist liigutada ei jõua. See kõige suurem on mitu tonni, või mitukümmend isegi. Kui palju kõik need kivid siin rannas kokku kaaluvad. Hm, kui palju kõik maailma kivid kokku kaaluvad. Ja vesi. Kuupmeeter kaalub tonni, jaet kui siit silmapiirini, hm .. mitu kuupmeetrit !? Aga ookeanid on ju veel palju suuremad. Kui raske on maakera. Ja kogu see raskus hulbib vabalt ilmaruumis ega toetu millelegi. Hm, veider !
Pilved muidugi said suurema osa tähelepanust. Kui kodus mõni huvitavam pilve etüüd on suursündmus ja tahaks kohe pilti teha, siis siin on kõik pilved hingematvalt kaunid. Kuhu poole end ka ei pööra, kõik pilved on äraütlemata huvitavad. Imetledes keerasin pead üsna mitu ringi, hea et oli meeles keha kaasa keerata. Panin tähele et pilvede vaatamiseks on tegelikult aega vaja.  Kui neid niisama korraks vaatad, näed kahemõõtmelist pilti.  Kui kauem vaatad, näed kuidas nad liiguvad. Näed et ühed pilved liiguvad kiiremini, või hoopis erinevas suunas, ja tajud et tegelikult on nad erinevatel kõrgustel. Siis hakkad taevast ja pilvi ruumiliselt nägema. Ja see on juba hoopis midagi muud kui pilt. Nähes midagi nii suurt ruumiliselt, muutud justkui ise ka suuremaks.
Niiet siis, istusin mina seal mererannas ja vaatasin pilvi, kui korraga jäi kõrvu mingi klobin. Nagu hobune munakiviteel, või keegi nagu rulliks pesurulliga pesu, või nagu telefonimüüja karbitäie telefonidega oleks kivipõrandaga telefonipoes komistanud. Ikka klobadi klobadi, ja klobadi klobadi. Märkasin et klobin oli siis kui suuremad lained randa uhtusid. Tükk aega ei saanud aru, mis klobin see on. Kui juhtumisi jäi silma üks kivi mis taanduvas laines rullus.  Hakkasin neid kive siis jälgima. Ega see lihtne polnud, sest veeresid kivid laine sees ja kui vesi oli taandunud, ega ei osanud vaadata kas kõik kivid on samas kohas kui enne lainet. Hakkasin siis neid ükshaaval jälgima. Ja tõesti, päris paljud olid pärast lainet teises asendis. Ahaa, sealt siis see klobin.
Veerevad kivid.





See pilt pole õnnelik tabamus õhkutõusmishetkest. Nii need linnud seal seisidki, tiivad laiali, tükk aega. Mõni laine haaras nad vahest kaasa, aga sest pold midagi, ronisid jälle kivile ja ajasid tiivad laiali. Veider.